Rõhumine stereotüüpidele toimub filmides peamiselt kahel suunal – taotluslik iroonia või kogemata klišeedesse kukkumine. Rumalus on see paraku mõlemal juhul. Taotluslik eneseiroonia, mis Hollywoodi komöödiates ning Marveli action-filmides nüüd juba normaalsuseks on saanud, ei saavuta enam muud kui näpu püsti lükkamise: „Aa! Nad teevad enda üle nalja.“ Ning sedagi üha harvemini. Teha rumalat filmi iseäranis lollilt ja loota, et sellest naljaks piisab, on seega vaataja lollusele rõhumine.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel