Ana Urushadze debüüt „Ohtlik ema“ räägib keskealisest Mananast, kes on korralik pereema. Samal ajal on tal sügav tung kirjutada, ja kirjutada seejuures teksti, mis on vägivaldne, sünge, isegi pornograafiline. Patroniseeriv mees ja murelikud lapsed panevad tekstile tule otsa, aga käsikirjad ju teatavasti ei põle ja naine jätkab - isegi mitte niivõrd jonnist, vaid seepärast, et ta muudmoodi ei saa. „Ohtliku ema“ kõige suurem väärtus on see, et Urushadze võtab halastamatult ette pereelu ja loomingulise eneseväljenduse ühildamise võimatuse teema, mille puhul ongi enamasti kaks võimalust – kas oma tunge jõuga alla suruda või siis pereelu õhku lasta. Absurdihuumoriga maitsestatud lugu on küll kohati rabe ja mõned kõrvaltegelased veidi liiga üheplaanilised, kuid paljudel festivalidel tähelepanu võitnud film on tervikuna siiski kaasahaarav ja visuaalselt lummav.

Šotimaalt pärit Lynne Ramsay filmide fookuses on reeglina erakordselt ebameeldivad teemad, meenutagem kas või tema eelmist linateost „Me peame rääkima Kevinist“. Nii ka seekord – Cannesist Joaquin Phoenixile parima meespeaosalise auhinna toonud „Sind polnud kunagi siin“ jutustab üksildasest palgamõrvarist Joest, kes eksleb kuskil hullumise piirimail, segunevad hallutsinatsioonid, reaalsus ja õõvastavad pildid minevikust. Mehe hämarad rajad viivad ta kokku varateismelise plikaga, kes on sattunud rikaste pedofiilide ohvriks. Ramsay film on ekstreemselt vägivaldne ja tume, aga samas tuleb au anda tema meisterlikule, vaat et veatule filmitegemisoskusele – hästi kirjutatud ja mängitud lugu on hiilgava montaaži ja maitseka muusikavaliku abil kokku pandud nii muljetavaldavalt, et hoolimata jälgist teemast on võimatu silmi ekraanilt eemale pöörata.

Kinodes aprilli lõpust.