Nädala raamat: A nagu armastus. A nagu ahnus
Vladimir Nabokov “Kuningas, emand, poiss”
Tõlkinud Kersti Unt. Tänapäev, 2012. 253 lk.
Ühest küljest on tegu maailmakirjaniku noorepõlvetööga. Teisest küljest on tegu teosega, mis peegeldab autori hilisemate aastate põhimõtteid ja arusaamu.
Raamat valmis 1928. aastal Saksamaal venekeelsena. See kirjeldab kolme sakslase — pealkirja kuninga, emanda ja poisi — vahelist armukolmnurka ning nagu autor 1967. aastal kirjutatud eessõnas ütleb, oli “emotsionaalse seotuse puudumine ja muinasjutulaadne vabadus”, mis tulenes kirjeldatava miljöö võõrusest, “kooskõlas minu unistusega täielikust väljamõeldisest”, mida ta soovis paberile panna. Nelikümmend aastat hiljem oma poja tehtud ingliskeelset tõlget vaadates leidis Nabokov, et teos oli mäletatust abitum ning seetõttu kirjutas ta “halastamatult ümber nii mõnegi lameda lahenduse”.
Ja mitte ainult lahenduse — kirjanik lisas vähemalt ühte kohta fraasi, mille kirjutas talle ette maailma ajalugu. Kirjeldades nimelt endast mõned aastad vanema abielunaise Martha armukese Franzu tagasivaadet möödunule, lausub autor, et viimane oli “süüdi palju rängemates pattudes kui onutapp” (lk 132). Seda mõtet tõlgendatakse üldiselt viitena natsionaalsotsialistlikele kuritegudele, millest raamatu kirjutamise ajal alla kolmekümnene Nabokov veel midagi teada ei võinud.
Eeldades, et tegu on tõesti vihjega Teise maailmasõjaga kaasnenud jubedustele, on see muidugi kurb. Iga suur raamat — ja seda “Kuningas, emand, poiss” kogu noorkirjaniku ambitsioonikust aimata laskvale lopsakusele vaatamata siiski on — on loetav igal ajal ja igas kohas. Kõige vähem peaks autor ise püüdma oma teose kandepinda kahandada.
Aga tegu on vaid ühe episoodiga. Lugu armastuskolmnurgast on igal juhul vaba ajast ja kohast, pakkudes pinget üldinimlikel põhjustel. Liiati on Nabokovi tüübid tähelepanuväärsed: enesekeskne, kuid joviaalne ja sõbralik ärimees Kurt Dreyer, tema ilus, kuid empaatiavõimetu abikaasa Martha ning ärimehe väikelinnast Berliini saabunud noor sugulane Franz, kellest saab naise armuke ja kergesti mõjutatav kaasvandenõulane. Autori positsioon tegelaste suhtes on varjamatult põlgav. Ta irvitab nende piiratud fantaasia, kitsa maailma ja muidugi varjamatu ahnuse üle. Teos pole kindlasti moralitee, kuid mõtlemapanev on ta kindlasti.
