Nädala raamat: Andrei Ivanovi "Rasmus Hanseni kirjutuskera"

Käsikirjad ei põle, kuid kas nad upuvad?

 „Rasmus Hanseni kirjutuskera“

Andrei Ivanov

Tõlkinud Veronika Einberg. LR 31–33/2015. 143 lk.

Andrei Ivanovi „fantasmagooriline romaan“ – nii seda Loomingu Raamatukogu vihiku tagakaanel nimetatakse – jälgib vene kirjandusega seotud inimeste käekäiku ajajärgul, mida võiks nimetada postsovetlikuks. Sest Nõukogude aja varjud kleepuvad tegelaste külge sama tugevasti nagu tõrv poisikese püksitagumiku külge. Peategelane Roman, Tallinnas elav kirjanik, liigub kirjandusega seotud asjus ringi, käib Kadrioru Roosiaias presidendi vastuvõtul, sõidab Peterburi, käib kirjanduslikes tagatubades ja Ventspilsis kirjanike kodus, on kutsutud oligarhi korraldatud kirjandusüritusele, kuid igal pool on tal inimeste tühisuse pärast halb olla. Romani kätte satub kohver surnud kirjaniku Sannikovi paberitega, „...kes ei kurtnud kunagi, kirjutas sahtlisse, ei heitnud meelt, ei lasknud „pisi­asjadel hinge närida““. Sannikovist järelejäänud paberites on võimsa düstoopilise romaani materjal, mida Ivanov heldelt lugejate ette laotab, see on oma ereduselt võrreldav sama autori romaanis „Harbini ööliblikad“ (2013) kirjeldatud vägevate fantastiliste nägemustega.

Aeg, mida Ivanov näitab, ei lase ennast formaalselt jagada ühiskondlike kataklüsmide tekitatud joontega, sest inimesed liiguvad vabalt üle nende piiride ja kannavad endaga kaasas oma õilsust või närusust hoolimata sellest, kes või mis parajasti võimul on. Peategelane kannatab, sest ta näeb läbi inimeste lühinägelikku saamahimu. Kuid ka inimestest eemaldumine, ei füüsiline ega vaimne eraldumine, ei paku väljapääsu, vaid hoopis süvendab meeleheidet. Isa ja poja omavaheliste suhete teema kordub mitmes stseenis, eriti liigutavana kõlab see väikese poisi kannatlikus küsimuses: „Millal issi tuleb?“ Vähehaaval saab Roman aru, et tema hinge suudab ravida vaid tema naasmine oma naise ja nende ühise lapse Põnni juurde.