Nädala raamat: Bittersweet laks ahvidest ja solidaarsusest
Maarja Kangro
“Ahvid ja solidaarsus”
Eesti Keele Sihtasutus, 2010. 191 lk.
Et kolme luulekogu autor Maarja Kangro on jõudnud kümnest novellist koosneva proosakogu avaldamiseni, ei üllata üldse – eeldused selleks aimusid ammu. Raamatus “Ahvid ja solidaarsus”, mis ju mitmeski mõttes võiks paigutuda Elo Viidingu “Püha Maama” kõrvale ja omab teisigi kergesti hoomatavaid seoseid eesti kirjandusruumis, leidub siiski täiesti värske moment – pealkirjas esile tõstetud mõiste solidaarsus.
Tõepoolest, solidaarsus, võrdsus ja vendlus on jäänud unustusse kuhugi Prantsuse revolutsiooni aegadesse. Vabadus on neist õdedest ainus ikka himustatu ja üha vägistatu, väsinud, räsitud, korduvalt maha ja edasi müüdud reliikvia.
Et Maarja Kangro nende mõistete sugulussidet meelde tuletab, annab ta raamatule hoopis uue mündi. Ahvid on need, kes ahvivad, jäljendavad, püüavad selle kaudu kuuluda hulka. Solidaarsus on võimalik ainult võrdsete ja vabade vahel.
Need omavahel üsna loomulikult põimunud lood kõnelevad tänasest maailmast selgepilgulise, elutervelt iroonilise ja kirgliku peategelase vaatepunktist – sellest, kui keeruline on parimagi tahtmise juures saavutada mõistmist ja kooskõla. Kuidas esteetilised, intellektuaalsed, füüsilised ja kontekstuaalsed põhjused lakkamatult õõnestavad täiuslikku ühtekuulumistunnet, mida kõrged ideaalid peaks ju kuidagi enesestmõistetavalt tagama.
“Ahvid ja solidaarsus” on siiralt groteskne, vahetu ja kõnekas raamat ennekõike solidaarsusepüüust. Loos “48 tundi” ilmutab näiteks sõbranna Katariina silmapilkset mõistmist ja täielikku toetust peategelase otsusele otsekohe rasestuda – seevastu osutuvad kõhklevaks ja ettevaatlikuks peaaegu kõik projekti kaasatud meesisikud. Kelle vaatepunkti pole samuti kuigi raske mõista.
Samas leidub huvitavaid mõttekäike, mis ärgitavad arutlust. Näiteks: “Kas inimesed oleksid läbi aegade seda targemad, mida rohkem neid on? Või võiks ikkagi väheste pikk aeg paljude lühiajaliste arvukuse tasa teha?” Või: “armunutelt võiks kõik muu ära võtta. See oleks sama aus nagu astmeline tulumaks.”
“Ahvid ja solidaarsus”, nii keeleliselt kui sisuliselt nauditav bittersweet laks, mis puudutab peeneid piire. Lausudes “tundsin korraga, kui kummaliselt õrn pind on sõprus. Õhuke konventsionaalne jää, mida on kerge murda”, on tunda, et nii saab kõnelda vaid keegi, kes sõprust ja solidaarsust läbini on tunnetanud; kelles on selgroogu, millele toetuda, ja võimet naerda iseenda ja olukordade üle.
