NÄDALA RAAMAT: Daniel Quinn “Ishmael. Mõtte ja meele rännak.”
“Ishmael” on lugu kümmekond tuhat aastat tagasi valitud inimkonna teest. Mitte küll kogu inimkonna teest, vaid neist, keda raamatus kutsutakse võtjateks.
Targutusi õpilase ja õpetaja dialoogi vormis on ennegi kirjutatud, neid ei pane kirjasõna massis tähelegi. Siin aga räägib inimesega gorilla. Täpselt, selgelt ja sugestiivselt. Ta räägib globaalsete piiride tunnetamise vajadusest kui ühest alalhoiu ja arengu eeltingimusest. Ta räägib asjadest, millest on räägitud Lääne Tsivilisatsioonis sadu aastaid ja mis on traditsioonilistes kultuurides elavate inimeste teadmise ja kogemuse pärisosaks. Aga ta räägib teistmoodi - täpselt nii, nagu elutark mitteinimesest olend rääkima peabki. Mitteinimene on valitud juba seetõttu, et paremini välja tuua inimese enese olemus. Mitte kõigi inimeste, aga just nende “võtjate” oma, kelle hulka ka meie teiega moel või teisel kuulume.
Olemuslikult on tegemist tekstiga ökoloogiast ja tasakaaluprintsiipide järgimise vajadusest. Ning mõistagi ka sellest, et nende mittejärgimine võib küllaltki suure tõenäosusega olla kõigi inimkonna juba nähtavate ning veel alles aimatavate hädade allikaks.
Olete näiteks mõelnud selle üle, miks põllumajanduslik ületootmine Läänes ei lahenda näljahäda Kolmandas Maailmas aga samas suureneb iga ületootmisperioodiga rahvastik just Kolmandas Maailmas mitte aga esimeses? Kuidas küll mittepaljunev ameeriklane või lääne-eurooplane sööb ning alatoidetud hindud ja hiinlased paljunevad?
Või miks keelati (kui keelati!) Adamal süüa hea ja kurja tundmise puust ja mis oleks, kui keele asemel olnuks hoopis kohustus?
Gorilla on!
Paljude küllaltki lihtsate tõdedega leppimine ja neist aru saamine on lihtsam kui kujutate neid väljaöelduna kellegi poolt, kelle siirus on ilmne. “Ishmael” annab selleks võimaluse. On üllatav, kuivõrd lihtsas tekstis on võimalik kogeda, et ülekontrollitud tegevus (mida Lääne Tsivilisatsioonis tänapäeval enamus inimestest harrastab) on vaatamata näilisele liikuvusele tegelikkuses tunnetuslik tardumus. Võtmed arenguks tunduvad seega olevat täna nähtava tsiviliseerituse eelsetes aegades, traditsiooniliste kultuuride elamisviisis.
See on ilmataju avardav lugemine, mille läbilugemine on tänase Eesti inimese jaoks kindlasti olulisem kui “Tõe ja õiguse” käsitletud ärkava kapitalimajanduse ning kultuuriküsimused või Friedmani vabaturumajanduslik eufooria.
