Nädala raamat: Hanif Kureishi. „Midagi sulle öelda"
Kui veel pool sajandit tagasi kirjutasid valged britid klassist, siis värvilised britid 21. sajandil kirjutavad rassist (ja religioonist). Kureishi arvates on multikulti-projekt Inglismaal teostunud ülejäänud Euroopaga võrreldes edumeelsemalt, kuid hoopis murelikumaks teeb teda kapitalismi-altarile ohverdatud lootus majandusliku võrdsuse võimalusele. Intervjuudes rõhutab ta aina, et kapitalism kustutas moraalse süütunde rikkuse pärast - see ei ole enam ebaeetiline või taunimisväärne, kui ühel on kõik ja teisel mitte midagi. Uut vasakpoolsust oodates meenutab ta ka oma uues romaanis nostalgiliselt 70ndaid, mil usk võrdsusesse ja vabadusesse oli võimas religiooni aseaine (muu hulgas ka kristlikul maal sündinud islami juurtega ateistile nagu Kureishi).
Kureishi viib siinkohal oma ja võõra probleemi ühiskonna tasandilt sügavale inimese sisse - "Midagi sulle öelda" jutustaja Jamal on psühhoanalüütik, kes kuulab võõraste inimeste pihtimusi "võõrast" neis enestes ning aitab neil sellele võõrale silma vaadata: analüüs ei tee kedagi terveks, vaid teeb inimese oma haigusest teadlikuks. Jamali enda esimene visiit hingearsti juurde lõppes sellega, et ta tegi tänaval püksid täis ja oksendas end oimetuks - kõik allasurutu pulbitses korraga pinnale.
Kureishi romaani peategelasteks ei ole mitte ainult ajukeppijast hingearst Jamal ja tema ülekaaluline mässumeelne õde Miriam, vaid ka iha, süütunne, vananemine ja muutunud ühiskonnas ning muutunud kehas naudinguvõimaluste ümberhindamine. Raamatu lõpus ei oska Jamal muud soovida: "Ma pole enam noor, aga mitte ka veel vana. Olen jõudnud vanusesse, kus ma juurdlen, kuidas ma elama hakkan ning mida ma oma ülejäänud aja ja ihaga teen.
Vähemalt tean ma seda, et ma pean töötama, et ma tahan lugeda ja mõelda ja kirjutada, ja süüa ja sõprade ning kolleegidega rääkida" (lk 543). Siirast rõõmu valmistab Jamalile ka poeg Rafi ja õrn lootus poja emaga mingisugune intiimsus taastada.
Niisuguste "tühiste" elueesmärkidega silmitsi seisev keskeakriisis Jamal on kuulamismasin, kirjutamismasin, seksimasin. Emotsioonitu. Nentiv. Napisõnaline. Vaidlustele suletud. Külm.
Surnud. Emotsioonide pankur, kelle valuutaks on saladused. Ja tema enda hinge rõhub üks suur saladus, mille abil kirjanik lugejaga manipuleerib - meie iha jõudmaks Jamali saladuse jälile on Kureishi käsutada. Teine lugeja huvi hoidmise strateegia on muidugi vilgas seksielu, mida värvikad tegelased Londoni nurgatagustes urgastes harrastavad. Nagu alkohoolik või narkomaan, sipleb ka erotomaan ja piiluja aina suurema doosi hankimise nõiaringis.
Samas pakub Kureishi välja, et kapitalism on libiido nutikalt töötamisse ja rahateenimisse suunanud.
Töö peaks inimesele sõna otseses mõttes rahuldust pakkuma.
Romaan käsitleb ka 21. sajandi Zeitgeist'i ning kirub mahlaselt Blairi poliitikat. Sarnaselt Houellebecqi "Elementaarosakestega" järgneb hedonistlikule elunautlemisele fundamentalistide kättemaks - esimeses lastakse õhku seksikuurort, teises plahvatavad pommid Londoni bussides. Vaid kübermaailmas võib inimesel tekkida tunne, et tegudel pole tagajärgi - pärismaailmas tagajärgede eest ei põgene.
