Nädala raamat: Imehästi, imehästi – nõnda ­maitseb tema!

Wimberg
"Eesti köökk”
Ajakirjade Kirjastus, 2010. 79 lk.

Wimberg on argine luuletaja: talle meeldib astuda lihtsate asjade juurde, toetuda lihtsale heale. Tõsi: teinekord ei taba publik seda ära ning peab seda rõhutatud lihtsust šokeerivaks. Aga seda vaid teinekord. Vaadates luule- ja kokaraamatut "Eesti köökk”, näib, et Wimbergi on hakanud senisest enam huvitama oma maailma(-pildi) kirjeldamine, korrastamine ja kaardistamine.

Sedapuhku on ta võtnud käsile toidu (ja vähemal määral ka joogi). Kuigi teose pealkiri on "Eesti köökk”, ei ole see muidugi tuim ülevaade siinse maa cuisine’ist. Eks Wimbergil ole ikka "Wimpsi köök”, nagu Karl Martin Sinijärv raamatu järelsõnas ütleb. Ilmselt vihjab sellele ka Wimberg ise, kirjutades sõna "köökk” rõhutatult kahe kõhhiga ning kasutades üleüldse kogu raamatus iseenda leiutatud kirjaviisi, mida iseloomustavad sõnad nagu "toitt”, "karttulasalat”, "kookk” või "Eurooppa”.

Niisama tugevad kui konsonandid on ka toidud, millest poeet unistab. Alustades hommikusest kaerahelbepudrust, liikudes üle suure ja aurava seljanka "minu ees päikselisel laual” (lk 18) õhtusöögiks keedetud kartulite ja soust-soustikese juurde (lk 51), on Wimbergi köök tõesti toekas.

Samas ei saa öelda, et luuletused ise oleksid toekad ehk raskepärased. Nad on kerged ja kepsakad ning panevad suu vett jooksma neis kirjeldatavate toitude järele. Viimase luuletuse viimase rea läbi lugemisel tekib ka tunne, et tahaks veel, et raamat sai liiga kähku otsa.

Ega "Eesti köökk” polegi eriti paks – luuletusi jagub poolesajale leheküljele, lisaks autori kommentaar, retseptid ja Sinijärve järelsõna. Ka pole paljud luuletused teab kui pikad. Leidub lausa aforistlikke nagu: "Sool, meie teineteist / juba hästi tunneme – / olen sinuga koos / järvetäie sousti / ära söönud” (lk 28) või "Prantsuse toidud – / seda sõnapaarigi / ei taha suu sisse võtta.” (lk 39). Kuid on selliseidki, mis annavad päris poeemi mõõdu välja. Üks neist on näiteks pealkirjastamata avaluuletus, mis ülistab karttulasalatit, head suitsuvorsti, peedisuppi ja muid koduseid hõrgutisi.

Mööda ei tohi minna ka illustratsioonidest ja kujundusest, tänu millele "Eesti köökk” õigupoolest muutubki selleks, mis ta on: isuäratavaks tervikuks. Pastelselt soojade piltide autor on Juss Piho, teose kujundaja on aga Rein Seppius. Nii nagu Wimberg ütleb tšebureki kohta, võiks tema raamat öelda ka iseenda kohta: "Imehästi, imehästi – / nõnda mina maitsen!”