Osavalt fakte, müüte ja fantaasiat segav 60ndale eluaastale lähenev briti kirjanik leiab kõigele selgitused. Ja kui räägitakse tuvist, kes osavalt fakte võltsides nägi juba silma ees terendamas võltssäraga tulevikkus kirjaplokkidel ja markidel, siis on ka link tänapäeva maailma tõmmatud.

Barnesi alternatiivne ajalookäsitlus meenutab stiilipeenuselt ja fantaasiarikkuselt esimese hooga vaid briti nüüdiskirjaniku Jeanette Wintersoni kõrgelennulisi mõttemänge. ("No ma ei saa just öelda, et ma ise Londoni sel kuulsusrikkal põlengu-aastal maha põletasin, aga ega kogu see õli, mis ma valla pääsenud tulelõõma valasin nüüd selle koleda linna hävingu lõpetamisele ka kaasa ei aidanud...").

Tõnis Leemetsa suurepärane tõlge tõmbab suu naerule. Originaali nägemata oletan, et tõlkijal oli päris palju ise otsustamist, sest raamat on keelemänge ja mõnusaid lausekonstruktsioone täis.

Raamatu kõik peatükid ei ole nii geniaalsed kui esimene, ometi on kõigis peidus vähemalt üks kriuksu ja kiiksuga idee. Näiteks peatükk, mis on vormistatud väljavõtetena 15. sajandil Prantsusmaal toimunud kohtuprotsessi toimikust. Kohtuasi peetakse puukoide üle, kes uuristasid Saint-Micheli kiriku altari trooni jalga oma urud, mis põhjustas protsessioonile tulnud ja troonile istunud piiskop Hugo kukkumise ja nõdrameelsusesse langemise.

Kui mina oleksin keskkooli või isegi põhikooli ajalooõpetaja, siis ilmselt soovitaksin lastele "ortodoksse" ajalooõpiku kõrvale lugeda ka valitud palasid ajaloost Julian Barnesi tõlgenduses.