NÄDALA RAAMAT: Julian Barnes. "'Maailma ajalugu 10 ja pooles peatükis"'.
Alustaksin labase tõdemusega: üle hulga aja on välja antud midagi Tõeliselt Head. Midagi sellist, mida naljalt käest ei pane, öötunnid mööduvad, lehekülgede pööramisega raamistatud vaikus katkeb vaid naeruturtsatusteks ja pikemaks naerupobinaks. Esimene peatükk maailma ajaloost, Noa Laeva lugu ühe suhteliselt kõrvalise tegelase silmade läbi on lihtsalt geniaalne. Kui elegantselt seletatakse kogu see Piiblist tuttav müüt meile ühe hingetõmbega ära! Kuivõrd geniaalsed, lihtsad ent võluvad seletused antakse mõndagi meist kogu elu piinanud küsimustele! Näiteks: kuhu kadusid ükssarvikud? Mis sai kaarnast, kes läks koos tuviga veest välja kõrguvat maalappi otsima? Kuidas on võimalik, et Noa pidi laeval hoidma koos näiteks rebaseid ja kanu, hundi- ja lambapaare? Miks tehakse vahel roojastel ja puhastel loomadel?
Osavalt fakte, müüte ja fantaasiat segav 60ndale eluaastale lähenev briti kirjanik leiab kõigele selgitused. Ja kui räägitakse tuvist, kes osavalt fakte võltsides nägi juba silma ees terendamas võltssäraga tulevikkus kirjaplokkidel ja markidel, siis on ka link tänapäeva maailma tõmmatud.
Barnesi alternatiivne ajalookäsitlus meenutab stiilipeenuselt ja fantaasiarikkuselt esimese hooga vaid briti nüüdiskirjaniku Jeanette Wintersoni kõrgelennulisi mõttemänge. ("No ma ei saa just öelda, et ma ise Londoni sel kuulsusrikkal põlengu-aastal maha põletasin, aga ega kogu see õli, mis ma valla pääsenud tulelõõma valasin nüüd selle koleda linna hävingu lõpetamisele ka kaasa ei aidanud...").
Tõnis Leemetsa suurepärane tõlge tõmbab suu naerule. Originaali nägemata oletan, et tõlkijal oli päris palju ise otsustamist, sest raamat on keelemänge ja mõnusaid lausekonstruktsioone täis.
Raamatu kõik peatükid ei ole nii geniaalsed kui esimene, ometi on kõigis peidus vähemalt üks kriuksu ja kiiksuga idee. Näiteks peatükk, mis on vormistatud väljavõtetena 15. sajandil Prantsusmaal toimunud kohtuprotsessi toimikust. Kohtuasi peetakse puukoide üle, kes uuristasid Saint-Micheli kiriku altari trooni jalga oma urud, mis põhjustas protsessioonile tulnud ja troonile istunud piiskop Hugo kukkumise ja nõdrameelsusesse langemise.
Kui mina oleksin keskkooli või isegi põhikooli ajalooõpetaja, siis ilmselt soovitaksin lastele "ortodoksse" ajalooõpiku kõrvale lugeda ka valitud palasid ajaloost Julian Barnesi tõlgenduses.