Nädala raamat: Kannatlikkuse kunst
Voldemar Kuslap, Piret Tali “Minu muinaslugu muusikas”
Tänapäev 2011, 263 lk.
Mitmeti pruukinuks see teos ju varemgi ilmuda. Paljude väärt inimeste ja sündmuste meeldetuletajana, ühe kultuuri suurus(t)e teadvustajana. Ka töö ja kannatlikkuse tähtsustajana; see võib kõlada moraliseerivalt, aga neil “ratsa rikkaks – ruttu staariks” päevil on väga sümpaatne lugeda, kuidas Kuslap nooruses nii mõnestki ahvatlevast pakkumisest ära ütles, et veel areneda ja õppida. Laulja puhul võivad ruttamisel ja ülepingutamisel ka saatuslikumad tagajärjed olla kui mõnes teises kunstis, aga üldistusjõudu on sel kogemusel igale alale. Ehk siis oleks selle raamatu varasem tulek nii mõnegi liigvarajase parnassiletrügimise ära hoidnud, kehutanud mõnd talenti kauem küpsema?
Ning mõistagi olnuks “Minu muinaslugu muusikas” varem vaja, et meenutada Kuslapi mõõtu enne, kui juhtus too õnnetu “näpulugu” ning ikka väga palju suutnud ja saavutanud mees jäi meediale suvaliste lehesabaveidrike seltsis ilkuda. Mis seal korteris juhtus, kes teab, aga rohkem respekti kulunuks tolle teema vaagimisel ära. Ent see raamat ilmus nüüd ning on sellegi valusa juhtumi võrra rikkam.
Või siis kannatanuks “Muinaslooga” veel natuke oodata? Rabistamise märke siin on ning Kuslapi enda põhjalikkuse ja püsilikkusega läheb see kurjasti vastuollu. On piinlikke nimevigu, palju on sisse jäänud kordusi; mitut puhku on sama lõik või lausepaar nii peatüki algul, teksti sees kui pildiallkirjas, otsekui vajanuks niivõrd kogemusküllane mees eluraamatu mahu kunstlikku paisutamist!
Samuti jääb mõnevõrra häirima teksti ajakirjanduslik hakitus – lehelikult paarilauseliseks kärbitud lõigud, rohked vahepealkirjad… Puhuti on tunne, nagu Kuslapi laulule oleks tümps taha keevitatud, see ei passi talle. Temast pidajad on lugenud enne ja loevad nüüdki raamatuid, mitte vaid meediatekste, ja tulevad toime ka alalhoidlikumalt liigendatud tekstiga.
Aga need on kõik abiliste apsud; Kuslap ise on tore pajataja ja leidlik portreteerija, rõõmus olnu üle ja kurb, kui seda enam hinnata ei osata – kui ei osata väärtustada inimesi ja nende tööd oma kunstiga. Teravusi ta adressaadita ei jäta, nimesid nimetada ei pelga ja võib-olla see muudab midagi. Ega kõik küsitletud kolleegid tedagi vaid pärikarva paita, aga austavad nõndagi. On veel neid, kes oskavad.