Oma ajastu lapsena tuli 20aastane Jana Lepik luulesse multimeedia kaudu. Ta salvestas Bahama Pressi toel oma esikkogu “Silmus ja sõlm” mp3-mängijale. Kas see oli ennekõike soov oma häält kuuldavaks teha või tulevase poetry slam’i eelharjutus, ei oma takkajärele tähtsust. Küll aga pangem tähele samaaegset rühmituse “!peatus” manifesti, kus Lepik koos kaaslastega kuulutab: “Me ei taha leiutada jalgratast, vaid me tahame sellega sõita.” Tänaseks on poetess luuleratta pedaale sõtkunud peaaegu 10 aastat ja avaldanud trükis enne praegust juba neli luulekogu. Selle aja jooksul on temas algul nähtud kujundlikku naisurbanisti ja leinajat, kelle paariliseks sobiksid Ilmi Kolla ja Betti Alver (Jürgen Rooste), kogus “Tagasi olevikku” (2010) aga juba maalähedaselt sotsiaalset mõtestajat (Aarne Ruben).

Kuid novembris 30seks saav Jana Lepik oli kunagi ka Toomas Liivi tudeng. Küllap pärineb sellest ajast tema süveneva luulehuviga seltsiv isepäisus, mis nüüdses kogus kõik varasemad ennustused ja lubadused tühjaks teeb. Autor püsib endistviisi olevikus, ent need “sõnad, read ja riimid”, mis raamatu avaluuletuse järgi Jumalalt laenatud valge pluusi mustaks kirjavad, tulevad tema sisimast, mitte väljastpoolt.

Vaadeldava raamatu kuraditosinas (on see autori teadlik viide asjaolule, et Jumalaga seltsib alati Saatan?) tsüklis pole õieti ei kaske ega asfalti, pole lubatud jalgratastki. Too läks kaotsi külma päikese all kodutu kodu taga ajades (lk 41–42). Kasest on jäänud päikese käes helendavad lehed helisevais hetkedes (lk 62). Küll aga on siin valgeid varje, lund ja palju valgust.

Kirjastuse näoraamatulehel teatab autor ise oma teose kohta: “Šamaan taob trummi ja autor läheb hauatagusesse maailma, mille tagajärjel sünnib ekstaatiline eksistentsialism.” Šamaanitrummid kumisevad eeskätt raamatu avatsüklites, virgutades autori alateadvusse tarretunud mälestusi ning loitsides hinge elavaks. Ses kuminas on asfaldiks kivinematut valgust ja kaselehtede kirbet lõhna, mis ei lase Jumalalt laenatud pluusi mustata.

Viimaks süttib küünal ning laps mängib hauaplatsil kui liivakastis (lk 30–31). Pimedate nägemustest algab maailmatagune pidu, surm aitab uskuda muinasjutte (lk 37) ja Saatana aetud külmade väljade tuul (lk 70) narmastab proosaluulelised üleminekud mälukoridori valgusemängus (lk 81) olemasolu käitumiseks ja täitumiseks. “Armastust sajab / ja voolab mu klaasi / mõõdetud päevade kaelast”, kuulutab joovastunud luuletaja raamatu lõpus. Ja see olemasolujoovastus on igati Jumala pluusi ning luule kaselõhna vääriline.