Ehkki uuemal ajal olevat võrokesed q-tähest loobumas, hoiab Kauksi Ülle seda toredat kirjamärki siiski elus ka oma verivärskes luulekogus “Palonõiaq”, rääkimata siis valikkogust, mille vanimad palad 1980. aastast.

Kui peaks valima inimest, kes on kõige rohkem ära teinud Lõuna-Eesti iseteadvuse (taas)äratamiseks, siis mul tuleb Kauksi Ülle kindlasti esimesena meelde. Nagu Johannese evangeeliumis kirjas, oli alguses sõna. Ka Lõuna ärkamisaeg algas sõnast, ja oluline osa sellest sõnast olid Kauksi Ülle luuletused.

Jah, riigikeelsel lugejal võib võrokeelne raamat esiti silmad kirjuks võtta, kuid tegelikult piisab selle lugemiseks keskendumisvõimest ning natukesest keeleannist. Ülle luuletused on sisu poolest sama lihtsad kui elu ise: punaste kleitidega sõbrannad, mustlaste maja, piirikivide puhastamine, lapsetegemine, sünnid ja surmad, käimalükkamist nõudev Mercedes, kaotsiläinud riigikene, sõidud ja kohtumised...

Elavaks pärimuseks sündinud lood Kalmuneiust või Kuldnaisest ning palved Maaemale tuletavad meelde, et Ülle loomingu toitejuhe on ühendatud kirjutamata mälu ürgpistikusse. Silmates luuletuse pealkirja “Miss Estonia 88”, ei oska sinna esimese hooga 19 ette pannagi, vaid mõte läheb aastale 88 meie aja järgi. Aga ei, siiski on juttu pungitüdrukutest ja isamaalisest eufooriast, kes selle mõjul liigutamiseks leemekulpi nõuavad.

Juutide algatatud ja mitut moodi ümber kirjutatud piibel võib mõneti valmis ja kaante vahel olla, aga teised rahvad kirjutavad oma uusi piiblilugusid edasi. Ma ei tee nalja, Kauksi Ülle luuletustes põimuvad argisündmuseid ajatusega piisaval määral, et neid piibliga võrrelda. Mitte et Üllel mingit higist ambitsiooni oleks – nõnda kukub välja, puhtast loomeväest ja ümbritsevast elust.

Mahukas “Valit luulõq” sobib neilegi, kes ei ole varem tihanud võrokeelset teost ette võtta. Valikkogu ei peagi jutiga läbi lugema, vaid võib pikkamisi siit-sealt näksida.