Nädala raamat: Kellest siis veel kui mitte S/sinust
Lauri Vahtre “Lihtsalt üks pihlakas”
Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 96 lk.
“Lihtsalt üks pihlakas” on justkui kaks luulekogu ühes, mis on jagatud (ala)pealkirjade alla “sinuga ja Sinuga” ning “sinna ja tänna”. Kui esimene osa on nii temaatiliselt kui stiililiselt terviklikum, siis teine on tunduvalt eklektilisem nagu pealkirigi viitab.
Võib-olla oleks “sinuga ja Sinuta” eraldi andnud mõjusama luulekogu. Keskpunktiks on siin luuletajale kahe võrdselt tähtsa pooluse – jumaliku Sina ja maise armsama sina suhestumine. Kui inimlik sina jääb vahel tummaks, tuleb pöörduda Sinu poole: “nüüd kõnelen Sinuga / mis on mõnevõrra lihtsamgi” (lk 27). Sekulaarse ja profaanse temaatika segunemist on märgata läbivalt, tihti laseb autor kõlada ühel teise kaudu ning võrdluse aluseks on appi võetud pikem ajaline joon. Pajatades ajast enne ja nüüd, lööb Vahtres välja ajaloolane: “Ennevanasti oodati / valget laeva, vabadust, / teed, tõde ja igavest elu, / viimsepäeva päiksetõusu, / Kristuse tagasitulekut. / Nüüd / interneti õlekõrt / – sulle on sõnum! – / mobiiltelefoni värinat / triiksärgi rinnataskus / südame kohal./ Või on see üks ja seesama?” (lk 23). Moodsa aja vaimsust käsitleb autor teisteski luuletustes.
Vahtre armastab luuletajana vabavärssi, harvemini kohtab riimi ning rütmi loob ta peamiselt samatähenduslike sõnade (vahel põhjendamatu) kordamisega. Millest ehk puudu jääb, ongi keele sügavam tunnetamine. Poeetilisest seadest on tähtsamaks sisu ning sõnade kasutamine jääb nende argitähenduse raamesse. Mõnigi kord on aga osavalt mängitud värsiridade kujundusega; nt “Kellel on pisarad” (lk 10).
“sinuga ja Sinuga” on raamistatud luuletustega “teile” ehk siis luuletajal on samaaegselt mitu adressaati. Ühelt poolt mainitud lüürilised subjektid, teisalt pöördub ta ka lugeja poole.
Mingil tasandil on luulekogu keskmeks luuletus “Keskea kriis” (lk 61). Selle ümber koondub lai teemadering, mis samas on oma variatsioonides taandatav elamise-suremise duaalsusele. Nagu näitavad read “huvitav kas need kes käivad läbi / krematooriumi pääsevad / purgatooriumis kergema programmiga” (lk 44), seguneb siin pragmaatilisem arutlus surmast taevasemaga.
Lauri Vahtre kujul on teatavasti tegemist mitmekülgse autoriga, kuid tundub, et siinne luulekogu võiks olla tema kirjanduslikuks koondpildiks – mis annaks minapilti veel paremini edasi kui luule? Vahtre ise nimetab luulet seisundiks, teisalt on siin märgata, et luuletuste kirjutamine on ka võimas eneseorganiseerimise vahend.
