Nädala raamat: Kohalike lillede kiituseks
Toomas Kukk “101 Eesti lille”
Kirjastus Varrak, 2010
Kaks eelmist “101 Eesti…” sarjas ilmunud raamatut, Mart Laari “101 Eesti ajaloo sündmust” ja Mart Juure “101 Eesti popmuusika albumit” on tekitanud kenakesti vastukaja. Niisuguste kogumike puhul on etteheited subjektiivsuse suhtes lausa sisse kodeeritud. Toomas Kukk proovib “101 Eesti lille” sissejuhatuses selgitada, miks mõni lill on “lillem” kui mõni teine. “Kõige lihtsamalt öeldes on lill see taim, keda pannakse vaasi ilulistel eesmärkidel,” ütleb autor.
Kui võõraste taimede tutvustamisega tegelevad nende maaletoojad agaralt, siis omamaiste iluduste populariseerimine pole just kõige aktiivsem. Kuke raamat täidab siinkohal suure tühimiku. Ja tõesti, miks mitte kasvatada rohkem kohalikke lilli, keda ei kimbuta ei pikk talv ega sombuse suvega kaasnevad hallitused ja muud haigused? Kui lugeja pärast raamatu käest panemist teeb vahet jumikal ja imikal, angervaksal ja angerpistil, tedremaranal ja hobumadaral, kuke- ja kassisabal, on ta astunud suure sammu lähemale oma esivanematele, kes mõne sajandi eest oskasid nimetada ligi sada kohalikku taime.
Kuke raamatus on iga lille kohta palju infot, alates kirjeldusest ja kasvukohtade kaardist kuni raviomaduste ja rahvapärimuseni. Kaunis on seegi, et ladinakeelset nime pole peetud liigseks peenutsemiseks. Paljude “meie” taimede kasvuala ei piirdu ju meie keelekeskkonnaga.
Kiitust väärib ka mõte leida iga lille kohta Eesti luulevaramust salmike. Nagu autor ise ütleb, tahaks ta “lüürilise šokolaadi vahele ka toitvat karbonaadi”. Mahlast osa leiab kahtlemata rahvapäraste taimenimede loenditest. Võtkem näiteks härjasilm, rahvasuus karikakar: “Üldlevinud nimetus oli kanaperse koos paljude teisenditega: kanaperselill, kanaperseloksud, kanaperseläll, kanapersekannid, kanaports, kanatussikann, nurmkanaperse jne” (lk 25).
Või ojamõõl, mida sageli karukellaga segamini aetakse: “Põhiline osa ojamõõla rahvapärastest nimetustest ärgitab mõtlema esivanemate rikutud fantaasiale ja nilbele sõnavarale: einamunnikotid, härjakotid, härjamunnid, kassikellad, kassimunnid, koerakellad, koeramunnid, munnikotid, pullimunnid, sõnnimunnid jne” (lk 115). Isegi sinilille on vanarahvas ristinud külmaperseks!
Fotodega on aga lood halvemad – üle poole piltidest, andke andeks, raamatule au ei tee. Ma saan aru küll, et Toomas Kukk, Mari Kaljuste, Indrek Rohtmets, Anneli Palo pole profifotograafid, nad on taimetundjad, aga kui võrdlete fotot leheküljel 123 fotoga leheküljel 71, saate kvaliteedivahest aru. Leidub vaid kolm Fred Jüssi pilti, kaks Rainar Kurbeli fotot ja mõne lillepildiga on esindatud ka noor loodusfotograaf Ott Luuk.
