Mullu ilmus eesti keeles Brysoni teine suurteos, “Ringkäik kodumajas”, mis on haardelt sama grandioosne. See on inimese eraelu ajalugu. Sissejuhatuses ütleb Bryson, et “mis ka maailmas ei juhtuks, mis avastatakse või luuakse või mille eest raevukalt võideldakse, kõik see lõpeb ühel või teisel viisil kodumajas”. Autor kõnnib oma Inglise maamajas, mis on valminud 1851. aastal, ruumist ruumi ja jutustab, kuidas mugavust armastav inimvaim on selle või tolle tänapäeval nii enesestmõistetava eseme või nähtuse leiutamise või avastamiseni jõudnud. Igal sammul ilmneb, kui kõle ja mugavusteta, vahel isegi talumatult piinarikas oli inimese olme veel kõigest sajand tagasi.

Veel saab lugeja koos Brysoniga kööki jõudes teada, et tänapäeva tööstuslikud manipulatsioonid toidu koostisega ei ole midagi uut – juba sajandeid tagasi asendati suhkrut kipsiga, teed segati lambasõnnikuga, juurviljale lisati rohelust vask­arseniidiga… Nõudepesuruumis räägib Bryson teenrite raskest elust ja tänamatust tööst. Elektrikilbi juures saab lugeja ülevaate elektri ja valgustuse ajaloost. Elutoas viib autor lugeja põhjalikult kurssi uusaegsete arhitektide vaimusähvatustega. Ta astub aeda, astub magamistuppa… Magamistoas tuleb juttu ka seksuaalsuse ajaloost. Pärast autoriga rõivistu juurest läbi astumist oskab lugeja kas või Tiina Talumehega kaasa rääkida moeloo teemadel. Kõige mõtlemapanevam on lastetoa peatükk. Piisab, kui mainida, et Inglismaal asutati loomakaitseselts 60 aastat enne lastekaitseseltsi…

Ah, ei ole võimalik ligilähedaseltki kokku võtta, mida kõike saab sellest raamatust teada. Seejuures jutustab Bryson siingi nii ladusalt ja muhedalt, et lust lugeda.