Nädala raamat: Kuivavõitu, ent põhjalik käsiraamat
Klaus Militzer “Saksa Ordu ajalugu”
Tõlkinud Mati Sirkel. Atlex, 2013. 224 lk.
Jeruusalemma Saksa Koja Püha Maarja Hospidali Vendade ehk lihtsalt Saksa Ordu ajalugu on tema Liivimaa haru piires mitme sajandi vältel põimunud läbi Eesti ajalooga. Baltisaksa ajalookirjutuses selle rahvakillu kõige heroilisemate hetkedega seostatud organisatsioonist sai nii vabas kui Nõukogude Eestis pimeduse vägi ning ilmselt on see pilt tänini eestlaste peades valitsev. Bochumi ülikooli õppejõu 2005. aastal ilmunud teos püüab käsitleda ordu enam kui 800 aasta pikkust ajalugu neutraalselt.
Peamiselt keskendub Klaus Militzer Saksa Ordu ülesehitusele ja muutumisele Pühal Maal ja Vahemere maades, Transilvaanias, Saksa Rahva Püha Rooma riigi eri aladel ning muidugi Preisi- ja Liivimaal. Ühelt poolt annab see võimaluse näha ordu arengut ajas ja ruumis, mõista muutusi ja nende põhjuseid ning jätab lugejale vabaduse teha talle sobivad järeldused. Teisalt on maksnud Militzer selle lähenemisega kõrget lõivu – tegu on kuivavõitu raamatuga, mille kaanest kaaneni läbilugemine nõuab suurt kannatlikkust.
Kuid ega seda ei peagi keegi peale erialateadlaste tegema – “Saksa Ordu ajalugu” on Saksamaal ülikooliõpikuna kasutusel olev käsiraamat. Teosel on olemas korralik register, kasutatud kirjanduse nimekiri ning, kahjuks juba originaalis mustvalged, ent siiski hästiloetavad kaardid, mis on teose tihti tänapäevaks unustusse vajunud ja muutunud kohanimedest kubiseva teksti mõistmiseks hädavajalikud.
Kuigi kuiv ja tõsine, pedantlikult peatükkideks ja alapeatükkideks jagatud, on “Saksa Ordu ajalugu” oluline täiendus Eesti ajalookirjutusele. Arvestades ka tänavu talvest Eestis vältavat debatti keskaja tõlgendamise üle, ilmub Klaus Militzeri raamat õigel ajal, sest nii selle üksikasjadele keskenduv käsitluslaad kui ka ainese võrdlev esitamine võimaldab mõelda kaasa Eesti ajaloo(teaduse) probleemide üle. Näiteks kas või võrreldes Preisimaa ja Eesti ajalugu – vallutas ju Saksa Ordu mõlemad alad, kuid nende saatused osutusid ääretult erinevaks. Preisimaal algne elanikkond kadus – nagu Militzer selgitab, rohkem saksastudes ja vähem füüsilise hävitamise tõttu nagu varem arvatud – Eestis jäi see aga püsima. Miks? Kas põhirolli mängis maasilla olemasolu Saksa- ja Preisimaa vahel või on asi hoopis ühiskondade erinevuses? Raske öelda, kuid juba selliste küsimuste üle mõtlemiseks on vajalik korraliku erialakirjanduse olemasolu. Militzeri teos kuulub kahtlemata selle hulka.
