Kindlasti ja eelkõige on üks olulisemaid neist mälu ja mäletamise küsimus, mis paljude võõrvõimude all virelenud eestlastele tuttav. Ühel ajal vallutavad poole üheksast sõltumatust provintsist koosnevast Laba poolsaarest kahe naabruses asuva suurriigi kaks võimsat võlurit. Neist ühe – Brandini poeg hukkub lahingutes Tigana maakonna vallutamisel ning karistuseks kustutab raevunud võlur maakonna ja tema pealinna Laba elanike mälust. Mäletavad vaid need, kes Tiganas sündinud. Maakonna hing on hävitatud ja sellest on jäänud vaid valutav haav aastate möödudes aina vähemate inimeste mälus.

Lisaks mälule räägib lugu valikutest ja saatusest: nii sellest, et saatus on meie enda teha, kui ka sellest, et tee võib olla ette määratud. Üht sellistest liinidest esindab ilmselt kõige tugevamalt legendaarsete vee-elanike riselkade ja Brandini liignaise Dianora traagiline liin. Dianora on langenud Tigana kuninga skulptori tütar, kes oma päritolu varjates on kättemaksu nimel suutnud pääseda võluri saišani – haaremisse – ja saanud tema lemmiknaiseks. Kuid naine armub türanni, leiab vastuarmastuse ja tema elu on rebitud kaheks kohustuse ja armastuse vahel. Ehk veidi kunstlikult, aga igati loosse sobivalt leiab ta nõu riselkalt, kes näitab talle tema saatust. Kuid valikud, kuidas sinna jõuda, peab ta tegema ise.

Siiski on maagial raamatus teisejärguline roll, mis ei tõuse kordagi – isegi võtmeolukordades mitte – valitsema tegelaste otsuste ja valikute üle. Ilmselt see muudabki loo nii paeluvaks. Kay meisterlikkus inimeste kujutamisel, nende ambivalentsus ja mustvalgete toonide puudumine domineerib nii süžee kohatise takerdumise kui mõningate üsna põhjendamatult sissetoodud tegelaste osas.

Kindlasti on “Tigana” üks neist raamatutest, mida võib lugeda terve elu – lapsena nautides seiklusi, kangelaste vaprust ja romantilisi liine, vanemana haarates teose sügavamaid kihte ja traagikat. “Tigana” on fantaasiakirjandus selle sõna kõige tõelisemas mõttes – hea kirjandus, millest võib sageli vaid fantaseerida.