NÄDALA RAAMAT: Marie Darrieussecq. "'Minu beebi"'
Vaimuelu ja emakssaamine on vastandlikud kui mitte teineteist välistavad nähtused. Üks tark naisteajakiri avaldas hiljuti lausa “teadusliku tõe”, et juba rasedate naiste aju maht väheneb viis protsenti, rääkimata imetavatest. Seega sisaldub Darrieussecqi kui intellektuaalse ja iroonilise, groteski valdava kirjaniku emadusekogemuse põhjal kirjutatud teoses põnev intriig, vaimse ja emamaailma paratamatu kokkupõrge. Mäletate ehk tema eesti keeles mõni aasta tagasi ilmunud “Sigadust”, lugu parfüümipoe müüjatarist, kes muutus tasapisi seaks, pilades naiseksolemise kehalisi ja vaimseid normatiive. Mis võtmes kirjutab groteski armastav, feministlik autor oma emakssaamisest ja imikust? Need teemad võtavad ju härdaks kõige panetunumagi intellektuaali, taltsutavad satiiriku. Kuidas tuleb Darrieussecq toime oma identiteedikriisiga, olla üheaegselt distantseeruv intellektuaal ja beebiga sümbioosis elav vastsündinu ema? Kuidas ta saab hakkama kogu selle lillutava retoorikaga, mis lääne kultuuris (prantsuse omas samavõrd kui eesti omas) käibib emadusest rääkimiseks ja mille üle ei visata nalja?
Lk. 105 loeme siiski selgelt depressiivset tõdemust: “Beebi teeb naisest idioodi”. Selles on muidugi veendunud paljud suured meesmõtlejad läbi ajastute, kirjutab siin feminist Darrieussecq, aga ta ei püüagi seda väidet vaidlustada, vaid arutleb, jälgides ennast kõrvalt, kuidas see idioodiksmuutumine siis täpselt toimub. Ka naisteadlased ei anna kirjaniku uuenenud eneseotsingutele tuge, kõneldes vaid klisheedes “määratust müsteeriumist, mis jätab emaduse filosoofidele seletamatuks”. Emaks saanud kirjanik õnneks selle õõnsa elutarkusega ei lepi, vaid püüab lehekülg lehekülje kaupa lahti pusida vaimseid muutusi, mis temaga toimuvad pärast seda, kui tema ellu tuli beebi. Pole vist kohane paralleel, aga ta teeb seda väga teraselt ja detailselt, jälgib kirjaniku muutumist emaks, nii nagu jälgis lõikava irooniaga noore naise muutumist seaks. Ka beebimaailma tabavad kirjeldused on järk kõrgemast klassist kui tavaline lääge beebikitsh, humoorikad, originaalsed, samas äratuntavad.
Võrreldes “Sigadusega” on “Minu beebi” muidugi ilus ja soe raamat ning loetav ka neile, kes naise seaksmuutumist ka metafoorina vastu võtta ei suutnud. Muidugi sobib ta ennekõike värsketele lapsevanematele, ennekõike nutikatele, mitte-ainult-emadele, kes saavad Darrieusseqi minategelase heitlustega samastuda.
