Nädala raamat: Masingu botased
Uku Masing, Vello Salo “Vaimusõdurid viletsuse ajal”
Koostanud Mari-Liis Tammiste. Ilmamaa, 2013. 239 lk.
Ajal, mil kohapealne luteri kirik tegeleb peamiselt sotsiaaltöö ja kinnisvaraprobleemidega, on vägagi kosutav lugeda kahe kristlasest vaimugigandi teineteisele saadetud mõtteid aastatest 1969–1985. Juba kirjades kasutatavad tiitlid on siin ebatavalised: katoliiklane Vello Salo kutsub erudiit Uku Masingut “austet meistriks” ja Masing omalt poolt jällegi nimetab Salot “kõrgeauliseks”. Küll võis KGBs olla omal ajal imestamist ja uurimist, et kes on need härrad, kellel on kiiresti vaja mingit “akadi keele süllabaari” ning kes arutavad kopti keele konjunktiivi ja futuuri, mitte aga viisaastakuplaanide üle! Kirjade tekst ei ole alati mitteteoloogile lihtsalt jälgitav, sest arutatakse õige erialaseid küsimusi. Kahe kirjasõbra keskkonnad olid kardinaalselt erinevad – sel ajal, kui Salo käis Roomas foiniikia-puunia uurijate kongressil või reisis ringi Euroopas, pidi Masing Tartus aknast mõtlikult murelipuud vaatama. Masing palub endale üht-teist kopeerida ja annab märku, et eruditsioon hakkab nõukogude viljastavates tingimustes elades tasakesi kaduma. Seepärast ei palugi Masing endale kordagi saata nätsu, mida Kanada vanaonud-tädid paljudele eestlastest sugulastele ikka jõuluks saatsid, vaid tellib hoopis kummalisi kserokoopiaid vanadest prantsuskeelsetest artiklitest. Peab ütlema, et Masingu selline käitumine mõjub vägagi uhkelt ja ülevalt! Ikkagi hea, et ta ei tellinud endale mõne kirja lõpus uhkete siltidega kilejopet …
Kuid on ka seiku, kus välisemigrant Salo on paradoksaalselt vanamoodsam kui kurioosne siseemigrant Masing. See ilmneb kirjavahetuse selles osas, kus käsitletakse Masingu luuletekste. Salo saadab 1972. aastal pika kirja, kus kurdab arusaamatust ja küsib paljude tekstides esinenud poeetiliste väljenduste tähendusi. Ta üritab tõlgendada Masingu poeetilist keelt liiga ratsionaalselt. Kummaline on siin Salo range toetumine n-ö autoriteetidele – sõnaraamatutele ja entsüklopeediatele. Ta teeb isegi katseid tõlkida mõningaid Masingu luuleridu arusaadavamasse keelde. Eriti häirivad teda Masingu kasutatud sõna “kõuk” (Masing seletab, et see on “esivanem”) ning paljud sõnavormid. Masing vastab üksikasjaliselt ja päris mitmel puhul on tal omad põhjendused, sest kasutab murdekeelt, sumeri sõnu ja muud huvitavat ehk kõike seda, mis teebki Masingust Masingu. Veidi kentsakas on ka Salo tõdemus, et talle ei meeldi Masingu luuletuste pessimistlik toon …
Igal juhul on meile antud mõtlemiseks huvitav epistolaarne ajastudokument, kust ilmneb, et Masing ei tundnud mingit huvi välismaiste botaste vastu.
