Väidetavasti oli uhkus laadis: jah, on küll leivasabad, tühjad letid, aga meie olime kosmoses esimesed. Küllap võis see anda usku, et kõik läheb paremaks.

Pjotr, kas Mihkel sai su tellimuse täidetud? Ega vist. Ja vaevalt see nõnda mõeldud oligi. Pigem peaks rahul olema Kooparahvas ehk kunagise KuKu klubi püsielanikkond. Vahvad tunglakandjad. Kirjanikud, kunstnikud, näitlejad ja muidu kahtlased isikud, kes seal kunagi elu põletanud. Siis, kui Kuku oli ikka Kuku, kus ainult soliidne seltskond käis ning kraaderahvast sisse ei lastud. Lisaks võiks see huvitada noori kultuurihuvilisi. Tundub uskumatu, aga kui kord rahva vere imeja Juku-Kalle Raid kutsus Kukus kokku mälestusõhtu, kus Teet Kallas ja Enn Vetemaa oi-aegu-ammuseid meenutasid, siis... Gorbatšovi ajal poleks enamikule kohaletulnutest kärakat müüdudki!

Aga see pole peamine. Kui midagi väita, siis auväärt Mihkel jätkab vastuse otsimist küsimusele: mis ikkagi juhtus omaaegse kultuurieliidiga? Miks neist paljud väsisid, loobusid ja, nagu hea maarjamaine komme nõuab, ennast süngelt surnuks jõid?

Juba Muti “Progressiivsetes hiirtes” marutseb ülirahvuslasest rontkirjanik Kuduver, et kuda nii, maailma kõige lugevam (vale!), kõige kirjaoskajam (vaieldav!) rahvas ei suuda omakeelset kultuuri ülal pidada, sundides pühasid loojaid tarbekunstiga vorsti ja õlut lauale hankima. Maha! Rikastelt raha ära ja kultuurile, kes ei taha anda, Kihnu saarele asumisele! Või “Kõrtsikammija” kunagine kuulus luuletaja Lullu, keda šveitserid nägupidi tundsid, kes nüüd aga koopiakirjutajana reklaaminaabobit orjab. Aga mis teha. Mordilyn ja pangalaen kolmekümneks aastaks. Nõutud on loovisikute näod, mõistmatud nende silmad. Kuda nii? Aga riik? Oma ja Eesti riik?

Püüdes jätkata asjadest arusaamise teesklemist, mis Hjalmar Söderbergi järgi on ajakirjanikutegevuse olemus – lihtsameelsed. Mihkel laseb ju läbi raamatu tormata soomlasel Pekkal, kes omal käel ja ilma rahata luuletab, raha loeb, estofiiliaga tegeleb ja keda nõukaajal imeks pannakse. Kui vahel Koskenkorvat ei tooks, põlastataks suisa avalikult: aga, vaat, meie võime endale lubada Koopas istumist! Ja kui veel vabadus tuleb, siis alles näete.

Noh, vabadus tuli. Ja kae... kolks! Kirjaoskus oli tõepoolest üldlevinud, sittumine oli kunst ehk siis räme võistlus läks lahti. Ainult et kõik elasid purgis ega tahtnud Pekkat kuulata. On see hästi, on see halvasti, kaval Mihkel ei ütlegi. Tema teeb kroonikat... ja küllap ta peale veel pahaseks saadakse.