Autor kirjeldab ladusalt tolle aja valitsevaid meeleolusid ning sõja mõju inimestele üldisemalt – aga see kõik on otsekui taust põhitegevusele, mis toimub koleduse keskele sunnitud inimese peas. Kõik taandub inimlikule tasandile, kus poliitika ning ideaalid ja väärtused on vaid sõnakõlksud ja tühi kemplemine. Lõpuks on kõik lihtsalt tavalised inimesed, kes üksteist tapavad ja on hiigelsuure masinavärgi kergesti ohverdatavad mutrikesed.

Kuna Kaugveri peategelane on poiss, kes liitub tobedate asjaolude sunnil SSiga, oli teema nõukogude ajal taunitav ja hell. Eks see oli ka põhjus, miks iseenesest 1959. aasta romaanivõistlusel ära märgitud käsikiri ei saanud ilmuda ei siis ega ka paarkümmend aastat hiljem, kui kirjanik püüdis seda kehtivate olude jaoks vastuvõetavamaks kohendada…

Ometi selgub raamatust üldinimlik tõsiasi: kui võtta seljast mundrid ja käest relvad, seisavad meie ees lihtsalt inimesed. Kuidas nad on jõudnud punkti, et asuvad kellegi teise käsul või loal teisi tapma ning muutuvad arututeks automaatideks, on küsimus, millele Kaugver katsubki vastust leida.

Raamat möödub lugedes kiirelt, sest kõik tuuakse esile lihtsalt ja selgelt. Pole ülearuseid heietusi tähtsusetutest asjadest ega vabandusi tegude eest, mida noored mehed teenistuses teevad. Halastamatus lihtsuses see kõik lugejasse valgubki ning see peaks teoorias liigutama ka teiste riikide lugejaid. ”Võõra mõõga teenistuses” räägib inimestest nende süngeimatel tundidel ning ületab loodetavasti eelarvamusi. Põhiväärtusi puudutav teos oli vene korra jaoks muidugi mõistetamatu – ehk toob raamatu ilmumine nüüd kõigepealt meie riiki sedasama mõistmist ning loodetavasti jõuab see kunagi ka võõrkeeltesse.