Janoschi varjunime taha peituv kirjanik ja illustraator Horst Eckert (1931) avaldas oma esimese lasteraamatu 1960. aastal. Nüüdseks on neid ilmunud üle saja. Autasude loetelu näeb välja muljetavaldavalt pikk ja rahvusvaheline.

Janoschi helged ja soojad autoriraamatud on nagu mustkunstniku kübar – vaatad, et peakate, pistad käe sisse ja näppu jääb midagi üllatavat, mis ei tohiks sellesse teps mitte mahtuda. Jutud pealtnäha lihtsakesed nii sündmustikult kui sõnastuselt, aga kätkevad eneses suurt ja olulist. Need pole lihtsalt mudilasraamatud, vaid kõnetavad ka ettelugejat. Ehkki jah, teksti esitatakse kiiduväärselt sellise kirjasuuruse ja reapikkuse ning -tihedusega, et osutub jõukohaseks algajalegi.

Panama-lugu haakub praegu päevakorras oleva “talendid koju” ja noored “ilmalaanen laiali” teemadega. Raamatus leiavad karu ja tiiger ühtäkki, et Panama on üks äraütlemata kaunis koht, kus kõik lõhnab magusasti banaanide järele ja elu sujub seal kindlasti paremini kui kodus. Asuvadki teele. Tõdevad korduvalt, et teineteise seltsis pole kummalgi midagi karta.

Pika rändamise ja vasakule keeramise järel soovitab vares neil puu ladvast vaadata, kas ei paista sealt mitte nende unistuste maa. Kõrgusest oma tundmatuna näivat kodupaika kaedes näevad sõbrad maailma kauneimat paika – küllap ongi see Panama. Ärakäimine polnud asjatu – sai uusi sõpru, kogemusi ja teadmise, et pole midagi mõnusamat pehmest sohvast.

Teises raamatus tahab tiiger sõber karuga kogu aeg ühenduses olla ja seetõttu rajatakse metsa posti- ja telefonisüsteem. Meilikirja ning mobiiltelefoni põlvkonnale mõnus huvireis ajalukku! Elu on pööraselt ilus, leidsid sõbrad lõpuks. Pisut pöörane, aga ilus on see ka Janoschi teostes.