bestseller
. Või mida muud saaks bioloog Richard Dawkinsi ‘hullul’ meemi-ideel põhinev ladusalt kirjutatud populariseering ollagi? Teost on tänaseks tõlgitud rohkem kui kümnesse keelde, nüüd on see sissejuhatus memeetikasse (teadus meemidest) kättesaadav ka eesti lugejale.

Raamatu sisu paari lausega kokku võttes võib öelda, et “Meemimasin” on püüd näha inimkultuuri koosnevana isepaljunevatest ja üksteisega konkureerivatest infojuppidest. Kõnekäänud, viisikatked ja rõivamoed levivad, kopeerides end ajust ajusse, inimese passiivseks rolliks jääb vaid imiteerimisvõime omamine, misläbi meeme vastu võetakse ja edasi antakse. Nii toimub kultuuri areng sarnaselt looduslikule evolutsioonile. Võidujooksus ajaga jäävad alles need infojupid, mis on osavamad end paljundama.

Idee on ju tegelikult intrigeerivgi, raamat aga pigem ärritav. Eriti kui püüda “Meemimasinat” lugeda kui teaduslikku teost. Liig tajutav on teooria nõrkustest ülelibisemine sõnamänge kasutades ning tsitaatide ja näidete valimine nõnda, et need autori seisukohti toetaksid. Kui aga võtta “Meemimasinat” lihtsalt kui julget ja tavaarusaamu hülgavat mõtterändu, on raamat igati silmaringi avardav. Selleks kaasab Blackmore oma arutlustesse uusimaid seisukohti lingvistikast geneetikani, vaieldes ilmse mõnuga teadusilma tuntute ja vägevatega, arutleb köitvalt keele kujunemise ja kultuuride areng. Olulisimaks  pean ideed, et  informatsioonil võib me tänases postmodernistlikus maailmas tõesti olla oma elu, tahe ja võim inimeste tegusid suunata ning et sääraste ‘meemide’ suhtes tasuks igati valvel olla.

Samas peitub “Meemimasina” kaante vahel ka hulk me ajastu silmakirjalikkust. Seisukoht, et informatsiooni hulk ja kopeeritavus on olulisem selle tähendustest ja kasutatavusest konkreetsete inimeste jaoks, näitab väärtuskriisi. Samuti võib memeetikast hõlpsasti saada parasjagu domineeriva kultuuri eneseõigustus. Ehkki Blackmore seda otseselt ei rõhuta, sisaldub ta raamatus siiski võimalus arusaamale, et hääbuvad ja juba kadunud kombed, keeled ja kultuurid väärivadki oma saatust kui ausas konkurentsis allajäänud. Ning mitmed tüütud eetilised probleemid saavad korraga lahenduse.

Kuid vahest silmatorkavam varjukülg selles raamatus on koha puudumine loovale mõttele. Dawkinsi ja Blackmore maailmas, mille reeglid pannakse paika meemide ühishuvide ja vastuolude pinnal ning kus inimese loovusele on jäetud vaid variatsioonide ja kombineerimise ahas ruum, pole kohta ei William Blake’i ega Artur Alliksaare sugustele mõistustele. Einsteinile ja Eddissonile vist samuti mitte. Kuidagi igav ja hall tundub see memeetika visandatud perspektiiv.