Hirmuäratavale pealkirjale vaatamata on see tõsine maiuspala, mida ei tahakski ühe jutiga nahka panna, vaid väikeste ampsudena, et maitset ikka kauemaks jätkuks. Õnneks küll saab raamatut, erinevalt pirukast, korduvkasutada. Nämm. Eriti kui ollakse peast või sünnilt tartlane, esimene õhk kopsudes Toomemäelt võetud. Tegu on ju tõsise matakaga Eesti ajaloo Kilulinna-kesksuse pihta. Kohe algusest peale ja kogu raamat läbi. Võinuks ka nimeks panna “Tartu salaajalugu” – mis ametlikule vastu räägib.

Malle Salupere läheb kohe raksu tüüpidega, kes õiendavad, et mingite vene allikate järgi ei saa linna vanust ikka arvata, pealegi pole Tartul ülepea dokustaati linnaõiguste andmise kohta, nagu Kilulinnal on. Päh. Nagu iga tartlane teab, pole Tartul kunagi vaja olnud mingit välismaist paberit selle kohta, et ollakse linn. Kus on Rooma paberid linluse kohta? Ab urbe condita on siiani piisanud, piisab meilegi. Olla vanim linn siin maal, 1030. aastast saadik.

Ja olgugi me praegu väikeseks puust linnaks või Minsk-na-Maternoiks hüütud, mis siis. Meil on olnud hoopis suurem ajalugu. See, et praegu on nii, nagu on, tuleb millestki suuremast kui inimene. Kartmata geoloogide ja ametlike ajaloolaste kurja kättemaksu, toob Malle Salupere ära loo, kuidas Emajõgi veel XVI sajandil teistpidi voolas. Mistõttu jõgi oli suurem, Võrtsjärv oli suurem ja sügavam ning sealt edasi oli võimalik Emajõel jätkuda praeguse Pärnu jõe nime all. Laevad käisid Läänemerest otse itta, tee varjaagide juurest kreeklasteni käis meie kaudu, vat! Muide, mitugi ajaloolast on eravestluses öelnud, et nii oligi. Siis vaadanud igaks juhuks üle õla, et ega mõni kilulinlane pealt kuula, ei ole mõtet akadeemilist karjääri ohustada vastuvoolu väidetega.

Aga kuidas muidu seletada, et keskaegne Tartu oli ilmselgelt rikkam kui ülejäänud Vana-Liivimaa linnad kokku? Meil oli rohkem kirikuid, Tartu katedraal oli ülepea Põhjamaade suurim, Tartu annetas Hansa sõjakassasse rohkem raha kui Tallinn ja Riia kokku. No vat. Läks, peale geoloogiliste muutuste ehk läänepoolse Eesti kerkimise, tarvis veel usuvahetust, rohkeid sõdu, linna tühjaksküüditamist ja mahakraapimist aastal 1708, et saada väikeseks puust linnaks. Kuid ilus on kas või kujutleda ürgorgu täitvat Emajõge, lotjade parvi, Pasatorni ja katedraali. Nutt tuleb muidugi peale.

Huvitav, kuidas Kilulinn sellest saatusest on pääsenud. Malle Salupere pakub üheks seletuseks, et Tallinnal oli alati taipu õigel ajal hetke tugevamale võõrisandale kapituleeruda. Hakka või uskuma, et segaselt seletatavale Tartu vaimule lisaks on olemas ka Tallinna vaim, lihtsalt seletatav: anname alla? Olgu saks või roots, olgu euroop või bolševik... Tähtis on tabada hetk, millal käed püsti ajada. Süngevõitu oletus...

See on vaid üks teema, mille peale Salupere uut raamatut lugenud tartuiit rõõmsaks läheb. Raamatus on neid külluslikult nagu kalu eelajaloolises Emajões. Mehed-vennad-naised-õed, kes te tartuoosi all kannatate – võtke endale tõve süvendamiseks sinane raamat padjakaks. Muidugi ümisege lugedes: “Kauneim linn on Eestis...” Päh, ei, hoopis “Tähtsaim linn on Eestis...” Sest ongi ju!