Tegemist on niisiis kogumikuga, mida võiks omal moel näha Kriisa siiani ilmunud kogutud teos(t)ena. Kirjaniku alter ego, Moonika, on tõstetud pealkirja tasandile, mis annab tegelaskujule üldistava ja märkimisväärse kaalu. Tegemist ongi kolme romaani läbiva peakangelasega ning kirjeldusega küüditatud pere elust Siberis (“Tüdruk”), naasmisega Eestisse (“Võõras”) ning tagasivaatega hilisemale elule näitlejanna perspektiivist (“Naine”). Ometi ei tuleks neid teoseid võtta otseselt mina-kirjutusena. Autori taotlus on olnud luua tegelaskuju, kes ei ole ainult reflektsioon enese minast, vaid laiem elutunnetuslik manifestatsioon. Seepärast on kahtlemata tegemist eelkõige ilukirjanduse, mitte memuaristikaga.

Kõiki teoseid läbib teeloleku ja ajutisuse tunne, mis ometi markeerib n-ö igavikulisi hetki. Aja müstiline olemus ja seletamatu raskus paistab viimasel ajal olevat aina enam (taas) eesti ilukirjanduses teemaks (nt Jan Kausi “Hetk”, Peeter Helme “Varastatud aja lõpus”). Kriisa teostes — ka fragmentides — tuleb see esile eelkõige sagedastes autosõitudes, tänaval jooksmistes, üldse tihedas liikuvuses — ja vastandina ka äkilistes peatumistes. Niisugune dünaamika loob koos reaalsuse hajuvusega üsna kaasahaarava terviku, mis võib küll koormavaks muutuda, kui korraga lugeda liiga palju. Tekst on intensiivne ja kahtlemata elamuslik.

Olen Kriisa loomingust kirjutades öelnud, et tema naistegelane on ühtaegu äärmiselt meeleline ja kehaline naine, kelle jaoks ei ole dualistlikku vastuolu oma keha ja hinge vahel. Keha reageerib alati väga füüsiliselt psüühikas toimuvale. Küllap just seesugune olemuslik ekspressiivsus igal tasandil on tinginud ka näitlejanna elukutse: mida introvert elab läbi oma sisemuses, elab Moonika läbi endast väljapoole. Üks naiskangelanna eripärasid on just see, et elu on tema jaoks lakkamatult rabav, seda nii negatiivses kui ka positiivses tähenduses. Teosed on dramaatilised just seetõttu, et nende kogeja olemuses on teatraalsus, peaaegu et võimetus võtta elu teisiti kui järjekordse lavatükina. Seepärast võiks raamatut “Moonika” nimetada ka Tiia Kriisa monotükkideks, kirjanduslikule lavale seatud fragmentideks ühe naise kokkupuutest eluga.