Ta teeb seda ajal, mil komnooreks olemine on kohustuslik, mil importkaup poes on haruldus ning peab olema jäägitult egoistlik, et elus läbi lüüa. Lapse isa on alkohoolik, kes vahetab naisi kui sokke, püüdes iga järgmisega asendada eelmistes puuduvaid voorusi või materiaalseid kasutegureid. Elus ja inimestes pettunud ema aga ei oska või ei taha oma last armastada, nähes tütre tegudes vaid kiusu ja vaenu. Vanemate lõhestunud suhe kandub üle lapsele ja hakkab temagi edasist elu kujundama. Ometi ei lahku tütar kodust, vaid elab emaga väikeses armetus korteris külg külje kõrval edasi. Kui ema vähki haigestub, annab tütar endast maksimumi tema eest hoolitsemisel. Paraku jäävad niimoodi elamata tema enda elu parimad aastad: „Nimelt siin tekkis Katerina Ivanovnal udune aimdus, et talle on määratud alati ja kõikjal jagada ruumi vanaeidega, et see ongi ta tõeline koht ja saatus.“

Aeg, kui patšokid naiste õlgadel on sama suured kui häbelikkus meeste ees, on ilmselt parim armastuse eri liikide lahkamiseks. Sellele kirjanik oma teoses keskendub – armastus sõprade, pereliikmete, sugude vahel. Slavnikova püüab anda sõnaõigust võrdselt nii nais- kui ka meessoole, mõtestades suhteprobleeme lahti iga tegelase vaatevinklist. Lugejani jõuab peamiselt armastuse tumedam pool – teineteise vääriti mõistmine, eri vajadused, soovid ja ihad. Lahkhelid koos üürikese õnnega. Kogu teos kulgeb süngetes toonides – pisut irooniliselt, rohkem rusuvalt, pideva leinaga looritatult.