“Surma anni” esimeses pooles on Derrida dialoogis Tšehhi filosoofi Jan Patočka ja tema raamatuga “Hereetilised esseed ajaloofilosoofiast”. Nad lahkavad Euroopa vastutuse ajalugu: kristlus vs platonism, orgiastiline ja deemonlik müsteerium, Heideggeri olemine surma poole või Platoni surmaks valmistumine “Phaidonis”. Kartus ja värin, indiviidi ainulisus, võimatuse võimalus. Surma saladus kui Jumala and. Oluline on, et igaüks peab enda surma enda peale võtma, nii saad seda endale anda. Siin ongi vabadus ja vastutus: viimane pole kunagi piisav, sest indiviid on aprioorselt süüdi (Jumala, Teise, ka teise) lõputu armastuse ees.

Raamatu teises pooles on Derrida põhiline vestluspartner Søren Kierkegaard. Aabraham seisab Morija mäel ja on valmis ohverdama Jumalale oma armastatud poja Iisaku. See hetk, kus Aabraham seisab ja vaikib, valmistudes andma surma, võngub Derrida teksti ülemhelina terve raamatu jooksul kaasa. Võngub vaevukuuldavalt ega anna ennast kätte, sest see toimub religioossel tasandil, see on hüpe võimatusse, mida me ei saa tabada.

Derrida on ka ise tabamatu mees: paned näpu peale ja juba on ta mujal ning räägib tabamatust teost. Sest kahtlemata on Aabrahami vaikimine Morija mäel tegu, mitte ootus, lootus või muu säärane seisund, mis teole eelneb. Kierkegaard nimetab seda usuhüppeks, liikumiseks eetiliselt tasandilt religioossele. See ei toimu ajas, vaid silmapilgus. See on absoluutne saladus — ning saladus ei kuulu kellelegi.

Tegin seda raamatut lugedes tohutult märkmeid. Derrida tabamatuse ja tema tabamise paradoks on (muu hulgas) see, mis lummab mõnikord nii, et jäädki lugema. Kuigi selleks, et üldse alustada, on vaja teatavat (usu)hüpet. Mhmh, lugesin läbi, esimest, teist ja kolmandat korda, aga nüüd alles alustan. Ja kes ootas sisukokkuvõtet — vaiki, patune!