13.02.2003, 00:00
NÄDALA RAAMAT: William Shakespeare “Poeemid, sonetid ja muud luuletused Harald Rajametsa tõlkes”
Eesti Keele Sihtasutus;488 lk
Kes loeb tänapäeval Shakespeare’i sonettide tõlkeid? Koolilapsed? Kardetavasti peab suur osa õpetajaid neid liiga vanamoodsaks (loe: pingutust nõudvaks) kraamiks. Kontoris või tehases nõrkemiseni läbi tõmmatud palgatööline õhtusel puhkehetkel? Telesaasta asemel? No vaevalt. Mõni pensionär vahest, kui neil hinge seeshoidmise kõrvalt aega üle jääb ja raamatukogu lähedal. Ja filoloogid (kellelt Ülikooli dekaan Heinaru tahab raha ära võtta, et kloonijatele rohkem jääks). Ja lihtsalt friigid.
Ometi kanaliseerib riik
klassika tõlgete väljaandmisse omajagu raha. Ja õieti teeb!
Esiteks on iga klassikateksti tõlkimise ajalugu suurepärane
näide nii ühe keele kui kogu mõtlemise, ideoloogia ning
inimtunnetuse arengust (Homerose “Odüsseia” on inglise keeles saadaval
ligi kahekümnes oluliselt erinevas tõlkes, millest esimene
pärineb aastast 1616 ja uusim aastast 2000). Teiseks pakub suurem osa
mitme sajandi vanuseid tekste, kui neid ilma eelarvamuseta ja krambita lugeda,
üllatusi. Mõnikord oma tänapäevasusega, näidates,
kui vähe on inimeseks-olemise põhi muutunud – atribuutika
muutustele vaatamata. Kolmandaks võib tähele panna, et klassikalise
värsi tõlkimiseks puudub huvi nüri keeletajuga soparditel
(makstakse kehvalt ja töö on pööraselt raske), mis tagab
igal juhul, et tulemus on luksusese, mõjuv ja kordumatu keele-elamus. Ja
Harald Rajamets on Eesti üks hiilgavamaid tõlkijaid – Meister,
kelletaolisi enam ei tehta