Ometi kanaliseerib riik klassika tõlgete väljaandmisse omajagu raha. Ja õieti teeb! Esiteks on iga klassikateksti tõlkimise ajalugu suurepärane näide nii ühe keele kui kogu mõtlemise, ideoloogia ning inimtunnetuse arengust (Homerose “Odüsseia” on inglise keeles saadaval ligi kahekümnes oluliselt erinevas tõlkes, millest esimene pärineb aastast 1616 ja uusim aastast 2000). Teiseks pakub suurem osa mitme sajandi vanuseid tekste, kui neid ilma eelarvamuseta ja krambita lugeda, üllatusi. Mõnikord oma tänapäevasusega, näidates, kui vähe on inimeseks-olemise põhi muutunud – atribuutika muutustele vaatamata. Kolmandaks võib tähele panna, et klassikalise värsi tõlkimiseks puudub huvi nüri keeletajuga soparditel (makstakse kehvalt ja töö on pööraselt raske), mis tagab igal juhul, et tulemus on luksusese, mõjuv ja kordumatu keele-elamus. Ja Harald Rajamets on Eesti üks hiilgavamaid tõlkijaid – Meister, kelletaolisi enam ei tehta