Väikse ekraani tarvis üles võetud ulmeteostel on suure kino ulmekate kõrval see miinus, et neil on tiba tagasihoidlikum eelarve. Ja pisema büdžetiga on keerulisem jätta muljet, et see ulme, et see kosmos, et see tulevik on reaalne.

Olen näinud, et „Altered Carbon” ulmefriikidelt kõvasti kiita saanud ja kriitikud USAs nimetavad sarja visuaale vaimustavateks, aga mina olin liiga sageli vastamisi muljega, et nojah, see kõik toimub ju stuudios. See on stuudio, mitte Maa aastal 2394. Teleteater ju. Sama efekti kallal kannatab ka teine hiljutine ja hoogsalt soovitamist ja kiidusõnu pälvinud ulmeseriaal „The Expanse”. On küll kõvasti CGI-d, neooni ja virrvarri, aga mingi hetk tapetakse ikka mu kaif sellega, et jälgin inimesi stuudios näitlemas.