5. juulil linastub rootsi kunstniku Erik Büngeri film „Tüdruk, keda kunagi ei olnud“(fotol). 2008. aastal avastab Ameerika teadlane maailma vanima inimhäält jäädvustava salvestise: 148 aastat tagasi salvestatud prantsuse rahvalaulu „Au clair de la lune“ ühe tüdruku esituses. Aasta hiljem paljastab teine teadlane, et seda laulab hoopis mees. Täpselt sama laulu laulab ka tehisintellekt HAL Stanley Kubricku „2001: Kosmoseodüsseia“ (1968) prantsuskeelses versioonis. Büngeri film tekitab ootamatuid seoseid ning materjali äärmiselt leidlik kombineerimine illustreerib hästi seda, kuidas montaaži kaudu on võimalik kõigutada tavapäraseid arusaamu tõest ja valest, minevikust ja tulevikust ning häältest, mis meid mingil põhjusel häirivad või lummavad.

14. juulil linastuvad Frank Matteri dokumentaalfilm „Minu saare ilu – filmides Klaus Lutzi“ (1999) ja Klaus Lutzi 16 mm kunstnikufilm „Titan“ (2008). Klaus Lutz (1940–2009) oli Šveitsi kunstnik, kelle raamatud ja filmistillid on eksponeeritud ka „Pilvepurustajate“ näitusel. Lutzi hermeetiline universum on tulvil viiteid, allegooriaid ja assotsiatsioone. Kasutades erinevaid säriaegu, objektiive ja ise konstrueeritud masinaid, tegi Klaus Lutz ka filme, mis kombineerisid animatsiooni, performance’it ja joonistusi. Meenutades oma stiililt 1920. aastate eksperimentaalset kino, Georges Mélièsi ja Charlie Chaplini tummfilme, kujutavad filmid ühe inimese – Lutzi enda – seiklusi. See on liikumine unenäo ja reaalsuse piirimail, maailmas, mis koosneb märkidest, vormidest, argiobjektidest ning kõigest sellest, mis jäi väljapoole tema ühetoalist stuudiokorterit New Yorgis, kus kõik tema filmid on filmitud. Kaader-kaadrilt näitab ta meile oma filosoofilistest küsimustest tõukuvat otsingut eraldiseisva ja äärmiselt personaalse keele järele. 14. juulil kell 17 toimuvad EKKMis ka ettekanded Klaus Lutzi ja teda palju mõjutanud Šveitsi kirjaniku Robert Walseri loomingust.

5. ja 14. juulil kell 21 kinos Sõprus.