“Esimene raamat”
Tõlkinud Vilma Matsov. Vagabund, 2008. 366 lk.
Nukker on
kirjutada teosest, mille välja andnud väärtkirjanduse kirjastus
on just lõpetanud tegevuse. Memuaristikat ja autobiograafiilist proosat
koondavas “Luukambri” sarjas ilmunud Ossip Mandelštami lese
mälestusraamat keskendub aastatele 1934–1938, luuletaja esimesest
arreteerimisest kuni selgusetuks jäänud asjaoludega surmani
vangilaagris.
Juba teisel leheküljel, kui
Mandelštamidel on õnnestunud hankida külla tulnud Anna
Ahmatovale õhtusöögiks üksainus kanamuna, kõlab
ukselt “üllatavalt selge, talumatult kõnekas
koputus”.
Vahistatu äraviimisele järgnevat
läbiotsimist jälgiv autori pilk on erakordselt läbinägelik:
kogu raamatu vältel analüüsib ta nii ohvrite kui hävingu
täideviijate psüühikat ning jõuab lõpus
arusaamisele, et totaalse terrori tingimustes valdas abituse tunne eranditult
kõiki, mitte üksi neid, keda tapeti, vaid ka tapjaid.
Üks hingesööbivamaid raamatu momente on lootusetuse
psühholoogia käsitlus. See on seisund, milles vintsutatud inimesest
kaob lõpuks hirm ja selle asemele asub tinane ükskõiksus.
Paradoksaalsel moel on hirm “valguskiir, elutahe,
enesejaatus. See on sügavalt euroopalik tunne”, mil inimene hoiab
veel kinni enese väärtuse ja õiguste tajust. Küsimust
“Mille eest?”, mida lähedaste kadudes ikka ja jälle
endale esitati, pidas autor aga peaaegu sündsusetuks, sest süsteemi
ilmselge kuritegelikkus pidanuks välistama selles mis tahes
loogikaotsingud.
Sõjaeelsed massirepressioonid ei ole aga
raamatu ainus teema. Need aastad olid ka OM-i (nagu abikaasa luuletajat
nimetab) väga pingeline loomeperiood. Pärast pikka vaikimist 20.
aastatel otsisid luuletused taas tema kaudu väljapääsu. Just
niisugusest luule sünniviisist on kirjutanud teisedki poeedid.
Lähivaates paistis see autorile nii: OM-i painas algul vormitu, siis aga
konkreetne sõnadeta muusikafraas. Ta püüdis sellest vabaneda,
kuid seda ei summutanud miski. Siis hakkasid läbi muusika kumama
sõnad, mis sundisid liikuma huuli. Protsess oli pikaldane ja viimaks,
terviku ilmudes, tuli eemaldada lünkade täiteks sisse lipsanud
juhuslikud sõnad. See oli piinarikas enese kuulamise aeg.
Niisugune loomeprotsess, mida võib pidada inimelu eredaimaks
väljenduseks, seguneb raamatus lugematute elude hapruse ja peatse
lõpu sünge eelaimusega. Peab tõesti koos raamatu
kirjastajaga lootma, et see eheduse ja aususe poolest silmapaistev raamatusari
avastatakse kas või tagantjärele senisest napist vastukajast
hoolimata.
