Minu meelest oleks aeg-ajalt vajalik meelde tuletada, kuivõrd haruldase tegelaskujuga Eesti muusikas on Vaiko Epliku puhul tegu. Ta ei ole ainus, selliseid on veelgi, aga ta on siiski harvaesinev loodusnähtus. Ma mõtlen siinkohal muusikut kui kunstnikku. Kedagi, kes tõepoolest popmuusika kaudu mõtleb, peab popmuusikat ennekõike kunstivormiks, teeb selles pöördeid, võtab riske ja otsib, otsib, otsib. Lihtne tõelise muusikuhinge definitsioon, kuldreeglid, aga miskipärast peab neid aeg-ajalt meelde tuletama.

Ja kui te sellega muidu harilikult ei arvesta, siis värske plaat „Uus karjäär uues linnas“ – tema kümnes sooloplaat alates aasta 2006 albumist „1“, millega käivitus Vaiko Eplik & Eliit – joonib selle alla ja paneb hüüumärgi taha.

Mis sellel plaadil on ja kuidas see sinna sai, on põhimõtteliselt kirjas eelmise nädala Areenis avaldatud Epliku intervjuus. Aga olgu siin kokkuvõtvalt aeglasematele lugejatele: materjal sai alguse Epliku katsetustest tantsumuusikas, rütmimasinal ja efektiplokkidel, millest realiseerus eelmine aasta ka elektrooniline kõrvalprojekt Veokiplika EP, aga mille põhjadest on saanud tänaseks plaaditäis poppi, kus Vaiko püüdis kasutada võimalikult vähe kitarri, tuua popmuusikasse rohkem muusikat ja tundis ise muusikast üle hulga aja suuremat rõõmu. „Uus karjäär uues linnas“ on tema restart.

Ja eks ta sulaselge tõsi ole.

„Uus karjäär uues linnas“ – siin on kuulda, kuidas mees lõbutseb. Lõbutseb trummimasinaga, kummaliste süntide, hääle moonutamiste ja viisikuhjade vahel. Kui mõnes loos, nagu Not Not Funi stiilis weird shit elektroonika „Hull“, outsider-house rongisõit gruuvil „Natsid koju“ ja pühapäevase džässi instrumentaal „Veider arm“, on selgelt kostev side Veokiplika materjaliga, siis enamikus materjalist on algne skelett haihtunud. Või siiski. Kas sume bluus’n’roll „Võibollah“ ei peaks äkki kestma kümme minutit nagu üks ehtne hausilugu. Ta nagu nõuaks, et kestaks kontsertidel pikalt-pikalt ja mahedus keerataks improviseerides tormiks. Samad mõtted tabavad mind ehtsate eplikismidega klaveritel marssivate „Pommivöö“ ja „Lame maa“ puhul. Nad võiksid kesta igavesti, neil on see seljaaju kinni haarav gruuv sees. Ja „Kraatrid“ – kuskilt sealt alt tuleb Etioopia hüpnootilise džässiiõhtu lõhna.

Ja need vokaaltrikid, võib-olla kõige etemini esil lugudes dändipopis „Jänkud“, „Lame maa“, „Hull“ – Vaiko ise mitmehäälselt laulmas, endaga justkui dialoogis lauldes, vokaali kõikvõimalikud moonutused (nii et kohati pahandavad kindlasti need, kes tahavad laulutekste klaarilt kuulda), need loovad plaadist pildi, nagu jookseks üle kogu plaadi hulk Vaiko Eplikke ringi. Üks lõbusam kui teine.

„Uus karjäär uues linnas“ üllatab, lööb silme eest kirevaks, lennutab, kiigutab. Veetke see ligi 50 minutit Eplikuga, olge selle sees, kus Eesti popi suurim romantik pidurdamatult lõbutseb, ja kuulete hiljem kogu muusikat kui kunstivormi teistmoodi.