Raske öelda, kumb kumma leidis: kas ainult vabatruppides mängida soovinud tallinlane Urke oma ideaalteatri Tartus või teater tema. Igatahes tuli see leidmine mõlema jaoks parimal ajal. Laval ootab Urke üha uusi väljakutseid ning võimalust ennast ükskõik millises suunas vormida. Lavastama veel ei kipu. See-eest eraelus on ta kindlakskujunenud veendumustega mees, kes tahab planeeti vabastada raha orjamisest, pole nõus mängima üheski telereklaamis ning teab, et tema kassi nimi on Ludwig, mitte Ludvig. Kui saaks Eesti teatriministriks, läheks kohe raha kallale, vähendaks riigiteatritele eraldatavaid miljoneid ja suurendaks väike- ja vabatruppidele jagatavaid tuhandeid. Urke tunneb end kodus semiootikas, aga ei armasta akadeemilist õhkkonda. Teatripisikust nakatus kaks korda. Kõigepealt 32. Keskkoolis, seejärel Vanalinna Hariduskolleegiumis Lembit Petersoni ja Tõnis Rätsepa käe all - klassis, mille lõpetajatest lisaks Nerole ka kolm tüdrukut kutselisteks näitlejateks võrsusid. Nero Urke puhul ei pääse mööda ka nimemaagiast. Mida ta arvab keiser Nerost? Kas ta detektiiv Nero Wolfe`i oleks nõus mängima? Ja mida tähendavad urked?