Näitus nagu poeem
Maske on tehtud ja kantud igal ajastul ja kõigis tsivilisatsioonides. Nende funktsioonid on etnoloogid ja psühhoanalüütikud põhjalikult “ära” uurinud. A priori tundub, et sealt saab veel vaevalt midagi uut ja huvitavat avastada.
Pariisi näitus üllatab juba oma poeetilise tagapõhjaga. Väljapandud esemete valik (neid on 87) usaldati Michel Butori hoolde, kes on kirjanik, luuletaja, filosoof. Siin ei tulnud enam arvesse geograafiline või ajaline päritolu, vaid võime tugevaid emotsioone edasi anda. Ja emotsionaalsel pinnal esineb kummalisi “sugulussidemeid”. Nii näiteks kõlbab õudne inglise tankisti puust-nahast-rauast kaitsemask Esimeses maailmasõjas, mida prantslased ei julgenud endale pähe panna, üsna hästi ühe Luristani (Pärsia) votiivmaski kõrvale 8.-7. sajandist e. Kr.
Huvitav on ka, et sumerlaste, asteekide, mitmete aafrika ja okeaania suguharude teoste kõrvale on asetatud ka euroopa rahvaste maske, näiteks Šveitsist. Ja siis veel koos nimetatud inglise tankisti metsiku näokattega, nahk-alumiinium-kiiver suitsu vastu 19. sajandist, mille tühjad, kandilised “silmad” ajavad külmajudinad selga. Või ameerika jäähoki väravavahi fastsineeriv must ja punane klaasfiiber-nägu, mis sobiks ka teatrimaskide hulka. “Selle kuratliku näoga on väravavaht muundunud,” leiab Jean-Paul Barbier. “See ei ole enam inimene, vaid üleloomulik olevus.”
Igatahes teevad kõik maskid kuidagi rahutuks. Neis torkavad silma kõigepealt pilk, mis võib olla salapärane, tige või ehmunud, ja suu, mille lahtiste huulte vahelt tuleb kuulmatu karjatus või ähvardav hammasterida. Kuigi nad on kõik “ilusad” ja huvitavad, ei tahaks ma vist ühtegi neist oma tuppa seinale…
Kuigi mitmed Pariisis väljapandud maskidest on üldtuntud, esineb siin terve rida teoseid, mida publik saab näha esimest korda. Peab ütlema, et Josef Mueller ja tema väimees Jean-Paul Barbier on suutnud koguda ainulaadse esteetilise “varanduse”, mida saab aasta läbi imetleda Genfis ja Barcelonas.
Kummaline tundub tõsiasi, et kollektsiooni täiendamisele on kaasa aidanud meie kultuuritegelaste ebakompetentsus. Umbes 60ndatel aastatel otsustasid mitmed Ida-Euroopa muuseumid Okeaania ning teiste “metslaste esemed” oma kogudest välja visata, ja nii sai Jean-Paul Barbier osta niiöelda saiaraha eest mitu haruldast maski Budapesti muuseumist!
Pariisi näituse teeb eriti mõjuvaks vitriinide must taust ja suurepärane valgustus. Kõik maskid vaatavad külastajale intensiivselt otsa ja tuletavad meelde, et iga inimene on omaette mõistatus.
Näitus “Inimene ja tema maskid.”
Meistriteosed Genfi ja Barcelona Barbier-Mueller’i muuseumidest.
Pariisi Jacquemart-André muuseumis (158 boulevard Hausmann), avatud kuni 28. augustini.
