NAP 2009 võitis Martin Aunini arukas elegants
Žürii kiitis su loomingu terviklikkust. Mida pead tervikuloomisel kõige tähtsamaks – vormi, konstruktsiooni, materjali,miljööd?
Tervik ise ongi kõige tähtsam. Keerulise ja praktiliseprojekteerimisprotsessi jooksul võib aga terviklikkuse säilitaminekeeruliseks osutuda. Muidugi on vorm väga tähtis, selle kooslusestfunktsiooniga kasvabki välja hoone idee. Ka konstruktiivne idee peaksehitises loetavaks jääma, selle peale saab siis ehitadadetailikäsitluse. Oluline on kõigi nende vahenditega vältida visuaalsetmüra.
Kas sul on arhitektuuriajaloos lemmikuid?
Tuleb tunnistada, et see on muutuv suurus. Maailmas ringi käiesavanevad kolleegide tööd reaalsuses hoopis uuest küljest. HiljaaeguVeneetsias hakkasid silma Carlo Scarpa (1906–1978) tööd. Alles kohapealmõistad, miks tema töid kõrgelt hinnatakse. Tegemist on jurekonstruktsioonidega, nagu vist ainuvõimalik Veneetsia (ja Verona)tihedas kultuurikihis. Vana ja uus on neis niivõrd tihedalt läbikomponeeritud, et tekib täiesti uus kvaliteet.
Viimasel ajal hindan üldse rekonstruktsioone, nende puhul onülesanne keerukam ja tulemus annab sügavama rahulduse. Kuid enneajalukku ja objekti süvenemist peaks algidee juba olemas olema, muiduvõib see probleemiderägastikus üldse käest kaduda. Igal juhul peabolema kõvasti kannatust.
Samas, täit vabadust pole enamasti ka “põllu peale” ehitades, sellevõimalusi kärbib eelarve. Ei tööta ka need argumendid, misrekonstruktsiooni puhul võimaldavad väljaminekuid põhjendada.
Sinu lemmik sinu enese majade hulgast?
Need, mis veel laual. Paar eramut on ehitamisel (üks Nõmmel ja teine Lahemaal).
Lemmik Eesti arhitektuuris?
Seoses sellega, et Arhitektuurimuuseum on viimasel ajal nii häidajastunäitusi teinud, olen hakanud selle perioodi üle tõsisemaltjuurdlema. Valve Pormeistri majad tekitavad austust. Oli ju tollalkeeruline aeg, piiratud võimalused... Muide, mulle näib, et see aeghakkab tagasi tulema – taas on raske, kraanid kinni. Majandusseisak jaenergiatõhususe nõuded piiravad mõtet ja tegutsemisvabadust sama hästikui omal ajal tilluke elamispinna määr ja materjalide defitsiit.
Mil määral suudab arhitekt oma objektidega linnaruumi mõjutada?
Iga objekt mõjutab seda natuke. Linnaruumi kui terviku mõjutamine onaga ülimalt raske. Tallinn on alati kannatanud killustatuse all, sedanii territoriaalselt kui ka süsteemi mõttes. Otsustajate ring on laiaksaetud, planeerija peab tegelema pidevalt enese tõestamisega igasugustesinstantsides, kus igaüks näeb asja ainult oma mätta otsast.
Samas, planeerijad tegelevad sellega justkui töö kõrvalt, ainusihigaplaneeritavale alale majaprojekteerimisluba saada. Planeering on agalinnale nii oluline, et sellega peaks kindlasti tegelema kogenudinimesed, kes kogu energiaga planeerimisele pühenduvad... Muidu on nii– planeerijat ei tea ega hinda keegi, aga pärast on kõik kangedlammutama.
Aeg muutub kiiresti: alles äsja oli peamine prioriteet krundimaksimaalne täisehitamine, nüüd on see minevik. Planeeringud on agapaindumatud, nende muutmine keerukas. Pikemat aega on juba üritatudseda protsessi tõhusalt juhtida, loodud palju üksusi ja kogusid, agaaina hullemaks läheb.
Linnaruumiga on nagu majagagi – kui tervikut ei õnnestu silmas pidada, kaob see käest.
Kas on olemas lootusetut keskkonda?
Kultuuriliselt tihe keskkond on küll põnevaim, aga ka mõttetuskeskkonnas peitub potentsiaal. Küsimus on pigem, kelle seisukohalt...
Kas Tallinna avamine merele on endiselt arhitektide lemmikteema?
Minule on see küll juba kooliajast saadik oluline olnud, vahepealhakkas juba väsitamagi. Praeguseks on see teema saanud aga reaalsuseks,juba viis aastat tegeleb meie büroo Linnahalli kõrval asuvale endisebetoonitehase alale elamurajooni projekteerimisega. Oleme selgekssaanud, et meie meri pole meie kliimas aasta läbi just ülearu meeldivnaaber, see pole Vahemeri ega ka Soome saaristu rüppe varjunud abajad.Näiteks kõrvalasuv kruiisilaevade kai peab end igal aastal uuendama,sest meri lihtsalt lõhub selle ära! Lahendamist vajavaid probleeme onkvartalis uskumatult palju.
Kuhu plaanid preemiareisi?
Mulle on hakanud meeldima Tšiili arhitektuur (eriti Mathias Klotz),selle euroopalikkus, rohmakasse laudisesse valatud betoonvormid jaemotsionaalne puit. Lähen meelsasti sellega tutvuma.
Sündis 17.5.1971 Tartus.
1989.–93. aastal õppis Tallinna Kunstiülikooli arhitektuuri erialal.
1991. aastal sai Tallinna linna arhitektuuristipendiumi.
1993.–94. a täiendas end Helsingi Tehnikaülikooli arhitektuuriosakonnas.
1995. aastast diplomeeritud arhitekt (vastab magistrikraadile).
1996–97 täiendas end veel Tallinna Kunstiakadeemias ja Helsingi Tehnikaülikoolis.
1991. aastast alates töötas lepingulise arhitektina eriprojekteerimisfirmades: Arhitektuuribüroos Masso ja Luup, Rein MurulaArhitektuuribüroos, Kalle Rõõmuse Arhitektuuribüroos, MassoArhitektibüroos.
1994. aastast vabakutseline arhitekt. Tihedam koostöö alates 1997. aastast EA Reng’iga.
2006. aastal algas koostöö Martin Melioranski ja Marti Kahuga.
Preemiad
■ Kandideeris Mies van der Rohe auhinnale European Union Prize forContemporary Architecture: 2003 (villa Orro) ja 2005 (Ülemiste hotell)
■ Eesti Parim Puitehitis 2004, 3. preemia (Matka t eramu)
■ Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia 2004 (Ülemiste hotell)
■ Aasta betoonehitis 2004 (Ülemiste hotell)
■ Aasta betoonehitis 2005, “Ehitaja” eripreemia (büroohoone Tetris)
■ Aasta betoonehitis 2007, eripreemia (eramu Nõmmel)
■Parim kortermaja konkursil “Eesti disain ja elukeskkond 2009” (Tatari 30)
■ Noore arhitekti preemia 2009
Valminud hooned
■ Väikeelamute kompleks Lillekülas Käo tänaval, 1998
■ Kaubanduskeskus Lemon Estonia puiesteel, 2001
■ Villa Orro Tabasalus, 2003
■ Hotell Ülemiste, 2004
■ Büroohoone Tetris, 2004
■ Eramu Matka teel, 2004
■ Hotell Telegraaf, 2007
■ Eramu Nõmmel Valguse t, 2007
■ Viimsi kirik Pringi külas, 2008
