Tervik ise ongi kõige tähtsam. Keerulise ja praktilise projekteerimisprotsessi jooksul võib aga terviklikkuse säilitamine keeruliseks osutuda. Muidugi on vorm väga tähtis, selle kooslusest funktsiooniga kasvabki välja hoone idee. Ka konstruktiivne idee peaks ehitises loetavaks jääma, selle peale saab siis ehitada detailikäsitluse. Oluline on kõigi nende vahenditega vältida visuaalset müra.

Kas sul on arhitektuuriajaloos lemmikuid? 

Tuleb tunnistada, et see on muutuv suurus. Maailmas ringi käies avanevad kolleegide tööd reaalsuses hoopis uuest küljest. Hiljaaegu Veneetsias hakkasid silma Carlo Scarpa (1906–1978) tööd. Alles kohapeal mõistad, miks tema töid kõrgelt hinnatakse. Tegemist on ju rekonstruktsioonidega, nagu vist ainuvõimalik Veneetsia (ja Verona) tihedas kultuurikihis. Vana ja uus on neis niivõrd tihedalt läbi komponeeritud, et tekib täiesti uus kvaliteet.

Viimasel ajal hindan üldse rekonstruktsioone, nende puhul on ülesanne keerukam ja tulemus annab sügavama rahulduse. Kuid enne ajalukku ja objekti süvenemist peaks algidee juba olemas olema, muidu võib see probleemiderägastikus üldse käest kaduda. Igal juhul peab olema kõvasti kannatust.

Samas, täit vabadust pole enamasti ka “põllu peale” ehitades, selle võimalusi kärbib eelarve. Ei tööta ka need argumendid, mis rekonstruktsiooni puhul võimaldavad väljaminekuid põhjendada. 

Sinu lemmik sinu enese majade hulgast?

Need, mis veel laual. Paar eramut on ehitamisel (üks Nõmmel ja teine Lahemaal). 

Lemmik Eesti arhitektuuris?

Seoses sellega, et Arhitektuurimuuseum on viimasel ajal nii häid ajastunäitusi teinud, olen hakanud selle perioodi üle tõsisemalt juurdlema. Valve Pormeistri majad tekitavad austust. Oli ju tollal keeruline aeg, piiratud võimalused... Muide, mulle näib, et see aeg hakkab ­tagasi tulema – taas on raske, kraanid kinni. Majandusseisak ja energiatõhususe nõuded piiravad mõtet ja tegutsemisvabadust sama hästi kui omal ajal tilluke elamispinna määr ja materjalide defitsiit. 

Mil määral suudab arhitekt oma objektidega linnaruumi mõjutada?

Iga objekt mõjutab seda natuke. Linnaruumi kui terviku mõjutamine on aga ülimalt raske. Tallinn on alati kannatanud killustatuse all, seda nii territoriaalselt kui ka süsteemi mõttes. Otsustajate ring on laiaks aetud, planeerija peab tegelema pidevalt enese tõestamisega igasugustes instantsides, kus igaüks näeb asja ainult oma mätta otsast. 

Samas, planeerijad tegelevad sellega justkui töö kõrvalt, ainusihiga planeeritavale alale majaprojekteerimisluba saada. Planeering on aga linnale nii oluline, et sellega peaks kindlasti tegelema kogenud inimesed, kes kogu energiaga planeerimisele pühenduvad... Muidu on nii – planeerijat ei tea ega hinda keegi, aga pärast on kõik kanged lammutama.

Aeg muutub kiiresti: alles äsja oli peamine prioriteet krundi maksimaalne täisehitamine, nüüd on see minevik. Planeeringud on aga paindumatud, nende muutmine keerukas. Pikemat aega on juba üritatud seda protsessi tõhusalt juhtida, loodud palju üksusi ja kogusid, aga aina hullemaks läheb. 

Linnaruumiga on nagu majagagi – kui tervikut ei õnnestu silmas pidada, kaob see käest.

Kas on olemas lootusetut keskkonda?

Kultuuriliselt tihe keskkond on küll põnevaim, aga ka mõttetus keskkonnas peitub potentsiaal. Küsimus on pigem, kelle seisukohalt...

Kas Tallinna avamine merele on endiselt arhitektide lemmikteema?

Minule on see küll juba kooliajast saadik oluline olnud, vahepeal hakkas juba väsitamagi. Praeguseks on see teema saanud aga reaalsuseks, juba viis aastat tegeleb meie büroo Linnahalli kõrval asuvale endise betoonitehase alale elamurajooni projekteerimisega. Oleme selgeks saanud, et meie meri ­pole meie kliimas aasta läbi just ülearu meeldiv naaber, see pole Vahemeri ega ka Soome saaristu rüppe varjunud abajad. Näiteks kõrvalasuv kruiisilaevade kai peab end igal aastal uuendama, sest meri lihtsalt lõhub selle ära! Lahendamist vajavaid probleeme on kvartalis uskumatult palju.

Kuhu plaanid preemiareisi?

Mulle on hakanud meeldima Tšiili arhitektuur (eriti Mathias Klotz), selle euroopalikkus, rohmakasse laudisesse valatud betoonvormid ja emotsionaalne puit. Lähen meelsasti sellega tutvuma.  

CV

Sündis 17.5.1971 Tartus.

1989.–93. aastal õppis Tallinna Kunstiülikooli arhitektuuri erialal.

1991. aastal sai Tallinna linna arhitektuuristipendiumi.

1993.–94. a täiendas end Helsingi Tehnikaülikooli arhitektuuriosakonnas.

1995. aastast diplomeeritud arhitekt (vastab magistrikraadile).

1996–97 täiendas end veel Tallinna Kunstiakadeemias ja Helsingi Tehnikaülikoolis.

1991. aastast alates töötas lepingulise arhitektina eri projekteerimisfirmades: Arhitektuuribüroos Masso ja Luup, Rein Murula Arhitektuuribüroos, Kalle Rõõmuse Arhitektuuribüroos, Masso Arhitektibüroos.

1994. aastast vabakutseline arhitekt. Tihedam koostöö alates 1997. aastast EA Reng’iga.

2006. aastal algas koostöö Martin Melioranski ja Marti Kahuga.

Preemiad

? Kandideeris Mies van der Rohe auhinnale European Union Prize for Contemporary Architecture: 2003 (villa Orro) ja 2005 (Ülemiste hotell)

? Eesti Parim Puitehitis 2004, 3. preemia (Matka t eramu)

? Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia 2004 (Ülemiste hotell) 

? Aasta betoonehitis 2004 (Ülemiste hotell) 

? Aasta betoonehitis 2005, “Ehitaja” eripreemia (büroohoone Tetris)

? Aasta betoonehitis 2007, eripreemia (eramu Nõmmel)

?Parim kortermaja konkursil “Eesti disain ja elukeskkond 2009” (Tatari 30)

? Noore arhitekti preemia 2009

Valminud hooned

? Väikeelamute kompleks Lillekülas Käo tänaval, 1998 

? Kaubanduskeskus Lemon Estonia puiesteel, 2001

? Villa Orro Tabasalus, 2003

? Hotell Ülemiste, 2004

? Büroohoone Tetris, 2004

? Eramu Matka teel, 2004 

? Hotell Telegraaf, 2007

? Eramu Nõmmel Valguse t, 2007

? Viimsi kirik Pringi külas, 2008

? Kortermaja Tatari tänaval, 2009