Näpuviibutus väikekodanlusele rocki ja võikreemiga
Rock-kabaree "Youkali"
Bertolt Brechti tekstid ja Kurt Weilli
muusika. Idee, lavastus ja laul Erkki Otsman. Liikumine Mart Kangro. Tantsijad
Kristi Põldmaa ja Anna Sergejeva (Eesti Tantsuagentuur). Saatebänd
Toomas Vanem, Jaak Lutsoja, Tanel Liiberg, Dmitri Dmitrenko.
Kanuti Gildi
saalis 20.-22. oktoobril, Tartu Sadamateatris 24. oktoobril, Pärnu
Kontserdimajas 26. oktoobril 2006.
Uhked kostüümid kannab Erkki Otsmann välja vähemalt sama hästi kui hiljuti Eestit väisanud kuninganna Elizabeth II. Teda saatev megatšikipaar ei jäta külmaks ei mees- ega naisvaatajat.
Tegelikult on eesti lavade tähtsaim drag-queen oma traditsiooniliste naiseksriietumiste asemel seekord ette võtnud üsna suure tüki, tuues lavale Kurt Weilli ühiskonnakriitilised laulud Bertolt Brechti sõnadele. Weilli traditsioonilise džässiliku esituslaadi asemel on Erkki Otsman kutsunud lavale rock-muusikud ning esitab koos tüdrukutega tantsides ja korduvalt kostüüme vahetades väga nõudliku kava.
"Youkali" nimi ise tähendab mingit unistuste maad, ideaali, kuhu püüelda. Kaval on pretensioon saali paisata sügav moraalne sõnum tavaelu labasuse, kriminaliteedi ja kõrgete püüdluste vastuolust (Brecht oli ju tuntud moralist). Laval käib intensiivne tingel-tangel, aga pinnaliseks show'ks etendus siiski jääbki. Ja mis siis: kas keegi tänapäeval tunneb süüd selle pärast, et tema elul ja tegevusel pole kõrgemat dimensiooni, samas kui maailmas on nii palju kurjust? Või ütleme, neid inimesi pole vist palju ja vaevalt lähevad nad teatrisse selleks, et sealt saada moraalset äratust. Väikekodanlus ei epateeru teatris enam ammu ja vaevalt et Otsman seda ei tea. Kerge süümekas peaks ainult peotuju tõstma (sunnib ehk kärakat võtma), nii et mõte "Youkalist" asutuste jõulupidudel ehk ei tohikski nii võõras olla.
Erkki Otsmani hääl ja maneer on parim kammerlikes numbrites, rock-bändi taustal mõjus ta pisut harjumatult. Ehk oleks tasunud mõnda numbrisse kutsuda külaliseks juurde mõni rämemehelik täht, á la Marko Matvere? Otsmani androgüünne karakter ei kandnud kõige paremini kriminaalsete tüüpide esitust ja ka tantsunumbrites jäi puudu erootilist pinget (samas oli silmailu küllaga).
Tähelepanu vääriv oli tantsijatepaar Kristi Põldmaa ja Anna Sergejeva (Eesti Tantsuagentuur), kes lisaks liikumisele ja kostüümikandmisele ka pisut laulsid.
Otsman käis hiljuti Berliinis (loe tema artiklit "Saksamaa teatrilavadel taas 1920. aastad", EPL 14. oktoober) ja oli oma lavastusse laenanud ühel saksa laval nähtud triki, kus "Kolmekrossiooperist" pärineva laulu "Mis toidab inimest" saatel Brechti sünniaastapäevatort rahvale laiali jagati. Õnneks ei hakanud artistid Brechti auks torti rahva sekka loopima nagu saksa laval, kuid tordijagamise žestid ja sõnum tegid oma töö ja taldrikud keerlesid isu kaotanud publikuridade vahel ringi.
Kuigi moraalne katarsis jäi olemata, oli Erkki Otsmani uues kavas vaadata ja kuulata küll ja küll.
Keha annab märku kurjast ja heast, räägib Erkki Otsman
Eesti kuulsaim drag-artist Erkki Otsman on glamuurseks diivaks kehastunult esitanud laule nii Marlene Dietrichi, Zarah Leanderi kui Edith Piafi repertuaarist.
Läinud nädalavahetusel jõudis Erkki Otsmaniga peaosas lavale rock-kabaree "Youkali", kus härrasmehel kehastada eelnevaga võrreldes maskuliinsemad karakterid.
"Youkali" koosneb omas ajastus novaatorliku saksa helilooja Kurt Weilli lauludest, inimese- ja ühiskonnakriitiliste filosoofiliste tekstide autoriks on Saksa novaatorlik teatrimees ja luuletaja Bertolt Brecht, kelle surmast möödub tänavu 50 aastat.
Brechtil on 50. surma-aastapäev ja ses mõttes on igati sobilik temakeskne kava välja tuua. Aga Erkki, milline on su isiklik suhe Brechti?
Brechtini ma jõudsin Weilli kaudu, sest tegelikult ma valisin need laulud siiski, lähtudes muusikast. Mulle on meeldinud see Weilli omapärane, natuke nagu lonkav muusika. Natuke nihkes tavapärasest harmooniast ja meloodiajoonisest, mis tal on. Mind on üldse Saksa kabaree- ja varieteekunst huvitanud ning Weill ja Brecht on kahtlemata 1920ndate ja 1930ndate alguse kõige kõvemad kujud Saksamaal, kes sellist muusikat on kirjutanud.
Weilli lauludega olen tegelenud tõsiselt kolm-neli aastat ja nüüd sai kava siis viimaks realiseeruda.
Varem oled laulnud naturaalkitarri, akordioni, kontrabassi ja klaveri saatel. Mida uudset pakub koostöö rock-bändiga?
Selge see, et kui töötad ainult pianistiga või siis kahe muusikuga, nagu ma teen oma Prantsuse programmi akordioni ja kontrabassiga, siis kõik see heliline keel on palju rohkem alasti. Ka see, mida sina laulad või teed - iga piuks on väga arvel.
Bändiga see päris nii ei ole, kuna müramass on päris suur. Väikese koosseisu puhul on väga tähtis, kes on solist - tema määrab tulemuse, mis seal helipuldis siis tekib. Bänd on ikkagi tiimitöö. Solist on üks osa sellest.
Ja seepärast on see minu jaoks ka natuke teistmoodi, et ma pean rohkem arvestama, mismoodi rütm tiksub. Siin sa ei saa teha selliseid hingamisi ja laiendusi nagu pianistiga, sest kogu bänd ei saa sulle kohe järele tulla. Kõik tiksub omas kokkulepitud rütmis.
Kuid kas rock-laulja kogemus on su jaoks positiivne? Et kas kavatsed ses laadis veel jätkata?
Kindlasti ei tahaks ma loobuda nendest projektidest, mis mul juba varem on olnud. Aga ma olen selline uudishimulik inimene ja tahan proovida mitmeid eri asju.
Nii toredad ja head muusikud, kes mul praegu siin ümberringi on - nad on mind palju inspireerinud. Kihvtid kujud. Tänu nendele olen ma ka ise kasvanud. Ma arvan kindlasti, et kui sellesama bändiga saaks veel midagi edasi teha, laiendada, et see oleks super.
Rohkem oled tuntud oma kontsertkavades naiseks kehastujana. Rock-kabarees esined ka mehe rollis. Mis vahe on?
Tegelikult, eks ta ikka erinev tunne on. Sellest lähtuvalt ma ju lahterdan lood ka enda jaoks ära. Aga samas on ka lugusid, mida ma laulan sootuna. Kus ma ei lahterda ennast meheks ega naiseks, vaid ma lihtsalt laulan seda. Mõned on aga küll tüpaažikesksed lood, kus ma püüan peegeldada mingisugust markantset soorolli esindajat - supermeest või supernaist tegelikult. Kes see siis keskpärasust ikka laval näha tahab...
Kui ma mängin naist, siis ma ju utreerin ja kui ma mängin meest, siis ma utreerin ka. Aga kui ma olen mina ise, siis see on hoopis miski muu, mida ei oskagi hästi seletada. Naist laval mängida on kindlasti põnevam seetõttu, et skaala on laiem, on rohkem värve, mida kasutada. Võib-olla ma ei oska supermeest nii kihvtisti mängida, kui oskan mängida mõnd supernaist.
"Youkalis" on sisulises mõttes väga tähtsal kohal vooruste ja pahede teema. Kuidas isiklikult voorusi ja pahesid omavahel suhestad?
Väga libedale teele minev küsimus muidugi. No eks see on ju inimese enda poolt välja mõeldud, et mis on voorus ja mis on pahe. Seega, mida pakuvad välja targad raamatud, on kokkuleppe asi. Üldised moraalinormid.
Tegelikult ma arvan, et eks iga inimene eraldivõetuna tunnetab ju enda sees ära, kas ta on teinud midagi kurja või kas ta on teinud midagi head. Meie keha ise annab meile märku tegelikult sellest. Inimesed, usaldage rohkem oma sisemist häält ja kuulake vähem teisi, kes teie kõrval näpuga näitavad ja osutavad!
Marko Mägi
