Teine maailmasõda jättis Narva barokse vanalinna, mis juba eesti ajal oli kiratsenud, varemetesse. Hruštšovi sula ajal kästi varemed kui abituse tunnismehed kokku lükata ja hruštsovkad peale ehitada. 1970. aastatel suutsid muinsuskaitsjad ehitustegevuse peatada, et ehk õnnestub veel midagi taastada. Kui siis oleks Kreenholmile öeldud, et ei vorbi ainult paneelikaid, vaid ehitate ülemustele eriprojektiga paremad majad vanalinna kvartalitesse.... Paraku seda ei juhtunud.

Üldse ongi Narva probleem, et siin palju ei juhtu, 70 000 elanikuga linn on hämmastavalt letargiline. Kui mingid lääne ajakirjanikud leidsid, et Narva on Euroopa Liidu koledaim linn, siis nad vist ei mõelnud seda mitte niivõrd esteetiliselt vaid sotsiaalse, poliitilise ja kultuurilise metafoorina. Euroopalikku elu ja mõtlemist napib siin tõesti ehk lihtsustatult nagu kõlas hiljutine leheartikkel, pole isegi tänavakohvikuid. Seda imetlusväärsem on sinna asunud inimeste tarmukus, kes püüavad Okasroosikest unest äratada. Väga tõhus tandem oli aastatuhande vahetusel linnaarhitektina töötanud Ülar Mark ja Tartu Ülikooli kolledži ülesehitanud ajaloodoktor Katri Raik. Nemad koos on välja pakkunud seni ainsa reaalse idee kuidas vanalinna elu tuua.

Narva siseselt on vanalinn muutunud kõrvaliseks äärealaks, sest elu on mujale, aktiivsematesse kohtadesse kandunud. Narva vanalinnast pea ainsana päästetud raekojas oli nõukogude ajal Pioneeride palee, kuid see pandi kinni. Nüüd on püütud linnavalitsust veenda, et nemad võiksid oma ajaloolise koha esindushoones tagasi võtta. MTÜ Pro Narva algatusel on juba taastatud raekoja tornikell ja algatatud Raekoja platsi sillutamise aktsioon. Kui raekoja kõrval asunud börsihoone kohale ehitada Tartu Ülikooli Narva kolledž, siis moodustuks juba linna kahe pea kõige tähtsama asutuse, võimu ja vaimu koostöötamisest sünergia, mis võiks hakata vanalinna meelitama teisigi investoreid. Juba oleks mõttekas väljaku viimasele vabale küljele hotell ehitada jne. Samas kortermajade kerkimist ei julge ennustada, sest kui kinnisvarabuum peaks lõpuks ka Narva jõudma, siis hakatakse tõenäoliselt linna taha peremaju ehitama.

Iseenesest mahub kolledž oma 1960. aastate tüüpkoolimajja (nagu Tallinna 8. või Tartu 5.), aga Raik pole tavaline bürokraat-direktor, vaid ta tunnetab Tartu Ülikooli märksa laiemat missiooni ja on asunud kolledži abil vanalinna taaselustama. Kui palju tõhusamaks muutuks noorte narvakate inimeseks saamise protsess, kui see toimuks linna pea ainsas kaasaegses majas. Tõepoolest, Narva pole peale riigi turvalisusega seotud kulutuste ja poekettide plekk-kastide suurt muid investeeringuid tehtud.

Raigi poolt hangitud ligi 50 miljonit Phare raha on seni ainus reaalne investeering. Kuna sellest jätkub vaevalt klaaskastiks (narvalaste põlgkeeles „stekljaška“), siis kõlavad kõik jutud barokkarhitektuuri taastamisest vastutustundetud.

Kui vanalinna nüüd midagi ehitada, siis tundub mõttekas seda teha vanade hoonete kohale endises mahus. Ent ruumipuudusel oli rootsi aja lõpul linna teine avalik hoone - Börss ehitatud mõnikümmend aastat varem kerkinud esimesele avalikule hoonele, Raekojale poolenisti ette. Nii tundub veider ehitada kesk seda lagedust ainsale säilinud vanale majale esimene uus otsapidi ette.

Arhitektuurivõistluse ettevalmistamisel oli vaidlusküsimuseks, kui palju peab uus maja olema vana Börsihoone moodi. Muinsuskaitse sentimentaalne, kopistide tiib nõuab praegugi vana fassaadi taastamist. Kui seda teha originaalmaterjalidest ehk siis paekivist seinte ja lubikrohviga lendaks maksumus taevasse, kui seda teha betoonist või muudest kaasaegsetest materjalidest on see lihtsalt võlts nagu kipsplaadile stuki pealekleepimine. Koopiate tegemine oli loogiline pärast sõda enne ehitustegevuse täielikku industrialiseerimist, niikaua kui kaasaegne ehituspraktika kasutas samu materjale ja tehnoloogiaid, mille järgi taastatav maja oli algselt püstitatud. Tänapäeval on koopianõudlejad inimesed, kes arvavad, et ajalooratast on võimalik panna tagurpidi pöörlema. Kui teha praegu koopiamaja oleks see järjekordne etteheide, lõuahaak nõukogude võimule selle eest, et ta vana Narva lasi ära hävineda. Lõuahaagi andjad ei ela Narvas, küll aga asustavad kõrvalmaju varemete tasandajad ja nende järeltulijad.  Kui praegune reaalne situatsioon on taastatud raekoda ja tüüpelamud, siis sinna vahele kerkiva uue maja funktsioon pole kellelegi ära teha, vaid olla kompromissialdis lepitaja, et elu edasi läheks.

Äsjalõppenud arhitektuurivõistlus andis esikohatöös „Vihm“ linnaehituslikele ja ajaloo mäletamise keerulistele probleemidele erakordselt kaasaegse ja värske lahenduse. Mainekad noorarhitektid Siiri Vallner, Indrek Peil ja Katrin Koov lähtusid tuntud skulptori Rachel Whitereadi negatiivtaieste ideest, mistõttu on börsihoone esitatud omal kohal õõnsusena. Young British Arti juhtfiguure Whiteread sai 1993 Turneri preemia lammutatud viktoriaanliku elamu asemele monumendina selle sisemuse betoonist negatiivjäljendi eest ja edaspidi on ta samamoodi loonud kogu maailmas hävingut mälestavaid taieseid. „Vihm“ jätab väga muinsussõbralikult puutumata ehtsad börsihoone vundamendid, vaid maa all tuleb nende vahele söögiruum ja osa auditooriume, mis võib-olla pole küll kõige parem kasutusviis. Vundamendipealne aga pakub kooliesise kogunemiskoha, mis linnaruumi taastekitamise seisukohalt on oluline. Võistlustingimustes nõutud „ajaloolise börsihoonega äratuntavalt sarnane fassaad“ ilmneb alles negatiivjäljendina börsihoone tagaseinas, mis ongi uue koolimaja esikülg. Seega ei varja uus õppehoone ära olemasoleva raekoja fassaadi ja lahendab etteehitamise mure. Börsihoone õõnsuse paremaks markeerimiseks eendub aga kolledži raamatukogu fassaadi kohale, järgides börsihoone kunagist katusekallet. Seega liitub kolledž Jean Nouveli Tours’i kongressikeskusega vallandatud nokaga majade lainesse, kuhu kuulub ka hiljuti avatud Kopenhaageni Ooper.

Erinevalt traditsioonilisest ruumide paigutamisest ümber siseõue nägi „Vihm“ ette palju mängulisema väänatud ruumi. Võib olla see ei pea  nii keeruline olema, kuid oluline oli siin Rem Koolhaasi vaimus astmeliste oleskelukohtade loomine üliõpilastele. Raamatukogus ei tohi rääkida ja kohvikus-sööklas on ostmiskohustus, üliõpilane aga tahab kuskil lihtsalt olla, lobiseda või loengu üle järgi mõelda. Inimest kasvatav maja ei viska tudengit peale õppetööd kombinaatlikult tänavale.

Teise koha töö „Peegeldus“ nägi päris nutikalt ette vana börsihoone foto trükkimise uue samasuure klaasfassaadi peale. Klaasi peale trükkimine on viimastel aastatel olnud kuum võte, kuigi ajaloolise fassaadiga ei tule seda meeldegi. Alates Pariisi Madelaine’i kiriku restaureerimisest 1970. aastatel on küll kattekangale selle aluseid ajaloolisi fassaade kantud. Murukatuse kasutamine ajaloolise linnakeskuse taastamisel tundus kohatu, pigem oleks sellel võttel jumet bastionaalvööndisse millegi ehitamisel.

Kolmanda koha pälvinud Peeter Varraku võistlustöö „Piiriline“ ehitas üles börsihoone müürid ja nägi nende taha päris korraliku koolimaja. Topeltfassaadi kasutamine tõi meelde 1970. aastate mõttekäigud ja Vilen Künnapu heroilise Väike-Karja tänava lillepoe. Oleks börsihoone müürid veel püsti olnud, aga hakata nüüd rajama sinna niigi õnnetusse kohta veel uusi tühjade avadega ängi tekitavaid varemeid tundub liiga lohutu.

Ka mõlemad ostupreemiad tundusid päris tõsiseltvõetavad. „Mäss“ meenutas Alver-Trummali kuulsat Kuressaare Ferrumi ärikeskust, mille tugevus on just oskuslik asetumine kindla identiteediga väljakujunenud linnaruumi. Narvas aga kujuneb täiesti teistsugune linnaruum ja sadama kaubalao motiivistik ei kuulu nagu peaväljakule. Suletud majas võib tajuda ka kloostrilikkust, mis on kolledžile lähenemisel täiesti võimalik taktika, kuid ei hooli oma ülesandest taasluua linnaruumi. „Kvartalis“ olid ruumid kenasti ärapaigutatud, kuid võistlustööl tervikuna jäi puudu kandvast ideest.

Kui nüüd võidutöö valmis ehitatakse võib Narvast veel linn saada, pealegi selline, kuhu saabub Euroopast nõudlik arhitektuuriturist. Tartu ülikoolile on siin väljakutset, sest viimati õnnestus neil eesti arhitektuuri jälg jätta Kääriku suusakeskusega 1960. aastatel. Muinsuskaitse nõukogu liikmena pean aga tunnistama, et nii õnnestunud lahendust ei osanud ma konkursilt oodatagi.

Tartu Ülikooli Narva kolledži arhitektuuri­võistluse ­tulemused:

I preemia, märgusõna „Vihm“ - Katrin Koov, Indrek Peil, Siiri Vallner

II preemia, märgusõna „Peegeldus“ - Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke

III preemia, märgusõna „Piiriline“ - Peeter Varrak

Ostupreemia, märgusõna „Mäss“ - Ülar Mark, Kaja Pae, Indrek Tiigi, Paco Ulman

Ostupreemia, märgusõna „Kvartal“ - Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla

Žürii: Katri Raik (esimees), Heiki Pagel, Madis Noor, Anne Hallik, Ado Eigi, Jaak Huimerind, Andres Ojari, Mart Kalm, Hain Toss, Margit Raudsepp