“Kerge vaimu” ehk spiritello sõnumit väljendab näitusel eeskätt suurepärane, justkui kaalutus olekus kujundus. Tüpoloogiliselt Kadri Mälgu koolkonnale iseloomulikus ruumi metafüüsilise organiseerimise stiilis domineerivad laest rippuvad valged (süütuse värv kristlikus ikonograafias) tekstiilist “avavitriinid”. Kes tahab, võib vitriinide orgaanilist kuju tõlgendada huumusekihi metafoorina, millelt kasvab välja loodusvorme interpreteeriv ehtekunst. Kogu ekspositsioon tegeleb otsesemal või kaudsemal moel looduse müsteeriumi tõlgendamisega, risoomiliste struktuuride tasandilt (Andrus Rumm) faunat üldistava dekoratiivse illustratiivsuseni (Arseni Mölder). Muide, dekoratiivsus on ehtekunsti peamisi erialaspetsiifilisi karakteristikuid, mida vahepeal kiputi sihilikult unustama, rõhutades vastukaaluks ehte funktsionaalsust. Arvan, et ehte dekoratiivsus ongi ehte funktsionaalsus. Seda tuletab meelde ka “Spiritello” valik.

Komplekt hakkab kokkuvõttes   töötama natuurfilosoofia valitud peatükkidena, kus näiteks õõvastavale, kuid siiski elegantsele surmakujundile (Tanel Veenre varesetiivast rinnanõel) vastandub inimliku karjääri tipp oksakest jäljendava hõbetraadist kroonina (Leida Ilo diadeemid). Kui mu mälu ei peta, on vist kõiki töid varem eksponeeritud ning osa ehteist ammu omandanud sulaselge klassika staatuse (Õie Küti sõrmused, Ellen Tamme kaelaehted). Kuid uues koosluses omandab ka paatinaga klassika ning kõige pretensioonituma kompositsiooniga õpilastöö lisatähendusi. Et sarnaste ideede liikumine esineb täiesti eri ajastutel ning pealtnäha täiesti erinevates tehnikates ja esteetikates töötavate kunstnike loomingus, pole mõistagi uudis. Laurits aga astub provotseeriva sammu loomeloo hägustamise ja aja suhteliseks muutmise poole: ühegi ehte juurde pole märgitud valmimisaastat. Ja ega see vale olegi – vaimu fenomenoloogia pole kunagi sõltunud kuivadest daatumeist.

Ehtenäitus “Spiritello” A-Galerii näitusesaalis, lahti kuni 30. oktoobrini.