Agent oli nõutu. "Minul küll oleks," ütles omanik, nimetas agenti "ärimeheks", lepingut "vastikuks", ja kirjutas sellele siis vastumeelselt alla. Õhk oli vihkamisest paks. Nukker agent, kes mõned aastad hiljem jõudis üleriigilisse meediasse Aasta Kaalujälgija tiitli pälvimisega (kadu 102 kilo!), ei öelnud midagi. Seisis ja kuulas. Istus siis oma päevinäinud Scorpiosse ja sõitis minema.

Agent Ralf oli elus inimene. Ta ei olnud ära teeninud, et teda tema ameti tõttu alandatakse.

Töö on töö. Enamikel inimestel ei ole vabadust valida endale sotsiaalselt prestiižne amet, mis ei tekitaks rutiini, stressi või vallandamishirmu. Inimesed ei ole võrdsed. Või nagu üks meie näitlejatest kord ütles: inimesed ei tea enam oma kohta. Nad käituvad nagu äraspidised kommunistid, uskudes, et "rahas me oleme vennad ja õed". Autojuhid, treialid ja dramaturgid omandasid mõttetuid maju, investeerisid ruut- ja kuupmeetritesse, käisid Egiptuses ja Francis Goya kontserdil. Üks mu tuttav müüs maha korteri, ajas väikest viisi bisnist "nagu kõik", ning elab nüüd oma viha välja kusagil Inglismaa pärapõrgus põllutööd tehes. Kuid samas - kõik tahavad paremini elada, miks selle kallal ilkuda?

Alternatiiv ebavõrdsuse ületamisele oleks kehvade järeleaitamine mingilegi inimlikule tasemele. Ent ka säärasel kompenseerimispüüdel on mitmeid ohte. Kanada ajaloolane ja poliitik Michael Ignatieff on kirjutanud moraalse jälestuse ahvatlusest. Ta kirjeldab, kuidas paljud abitöötajad, kes möllavad maailma kriisikolletes ning püüavad veidikenegi ära hoida sõgedat vägivalda, tunnevad ühel hetkel, et nad on teinud kõik endast sõltuva, aga neid metslasi nad päästa ei suuda. "Meie" püüdsime ja "nemad" ei saanud hakkama. Nad ei saanud lihtsalt hakkama...

Tänane peaküsimus seoses tööga on muidugi see, kas teda on või ei ole. Seetõttu tundub isegi imelik hakata arutlema töö eesmärgi kõlbelisuse üle või sellest, kuidas tööjaotus lahendab näilise vastuolu era- ja ühishuvide vahel. Sest praegu ei ole aega targutada. Praegu on küsimus ellujäämises või väljasuremises.

Näiteks Pakistanis toimib sajandeid vana peshgi-süsteemi, kus telliskive valmistavate põletusahjude omanikud hoiavad terveid perekondi igavese võlalõa otsas, tagades endale nõnda püsiva tööjõu. Küsimus säärase töösuhte moraali üle on üles kerkinud ennekõike Läänes. Pakistanis pole peshgi‘sse kuulumine mitte trauma, vaid eelis: kui poleks seda, poleks ilmselt midagi. See on poolvabatahtlik orjus, mille hävitamine tähendaks küll ühe humanistliku ideaali teostumist, kuid suure tõenäosusega ka selle ideaali nimel hävimist. Ja valge mees saab öelda: me püüdsime, me tõesti püüdsime, kuid nemad...

Kes siin Eestis säärastes drastilistes tingimustes tegutseb? Isegi Kreenholmi õmbleja võib endale kasutatud auto osta. Kuid moraalse jälestuse ahvatlus, arvamus, et meie neegrid on ise oma saatuses süüdi, töötud on ise oma elus valed valikud teinud ja venkudest Tallinki koristajatele on nende olukord paras viiekümne okupatsiooniaasta eest. Säärane jälestus nende va stu, kes tuletavad ühiskonnale meelde selle moraalset ebatäiuslikkust, meenutab üha enam ja enam olukorda, kus töö olemasolu on lõplik argument. Siit edasi enam väidelda ei tohi, sest see lõhestavat ühiskonda ning ei luba kriisiajast üle saada. Loosungid "hoida kokku" ja "olla solidaarne" lehvivad korraga ka nende parteide peakorterite ees, kes on aastaid rebinud selle nimel, et õhutada sallimatust ning mõnitada - vastavalt profiilile - kas tööandjaid või töövõtjaid.

Seetõttu ei puuduta mu murekiri seda, et Eesti inimene isetseb. Vastupidi: mulle tekitab hoopis rohkem meelehärmi see, kui ühteliitmise ja raskuste ületamise retoorika abil kutsutakse inimesi üles korrale ning soovitatakse neil raskel ajal mitte lärmata. Ja veelgi masendavam on see, kui siia liitub eestlaslik sotsiaalne apaatia. Vabatahtlik häälest loobumine, mis kajab ainult sissepoole, kus peitub neeger onu Tomi isafiguur, kes ütleb: "Ei, mina ei hakka vastu. Mina teenin." (8. augustil esietendub Teatris NO99 "Onu Tomi onnike" -- toim).

Ametiühingute avalikud piknikud Toompeal ja ühistranspordis peegeldavad seda jõuetust hästi. Seetõttu ongi neid niivõrd kerge vastavalt soovile kas naeruvääristada või demoniseerida. Ikka jõutakse proletaarse klassivihani, kus kõiki eksistentsiaalseid probleeme mõõdetakse ainult sissetulekute võrdsusega. Ent küsimus ei ole ju tõesti selles, et muuta kõik inimesed võrdseks - nad lihtsalt ei ole seda.

Samavõrd hirmutavad on ka neokonservatiivsed meeleolud kunstis. Üha rohkem on teoseid, mis irvitavad revolutsiooni kui säärase üle, teesklevad rahvuslikku ühtekuuluvust või tõstavad kilbile üldtunnustatud moraaliga vastavuses olevaid väärtuseid. Nende sotsiaalne lõppsõnum piirdub tõdemusega, et raha on paha ning rikkaid tunneb ära väikeste silmade järgi. Siia liitub üha enam ka moodne resignatsioon. "Need on inimesed, kes löövad käega juba siis, kui nad pole püüdma hakanudki." ütles veidi aega tagasi üks Saksamaa dramaturgiaprofessor oma õpilaste kohta.

Mu süda rõõmustab saabuva laulupeo üle. Tõesti rõõmustab, kuid ma kardan, kas ei hakka seegi meenutama laulutundi "Onu Tomi onnikesest", kus neegrid kogunesid selleks, et unistada uuest Jeruusalemmast. "Lauldes naersid ja nutsid nad ning mõned plaksutasid käsi või surusid rõõmsalt üksteisel kätt, otsekui oleksid nad juba õnnelikult üle jõe jõudnud," kirjutab Harriet Beecher Stowe. Aga nad ei olnud. Ja nad ei jõudnudki.

Ma arvan, et alustuseks piisaks sellestki, mida Igna-tieff nimetab moraalse kujutlusvõime harjutusteks - kujutlusest, et inimlik sarnasus on esmajärguline ja erinevused teisejärgulised.

Seda ka sinu jaoks, neeger Ralf.

P.S. Sattusin hiljuti ühes Lääne-Euroopa suurlinnas tõelise massimeeleavalduse tunnistajaks.

12 000 inimest vooris minust loosungite, lippude ja ruuporitega mööda. Kuid kas ma läksin nende marssivate inimeste sekka? Olin ma nendega solidaarne?

Ei, ma kõndisin hoopis lähima kohvikuni ja võtsin komandeeringurahade eest ühe espresso.