Neli lolli ja nende inimväärne elu

Andrus Kivirähk

“Inimväärne elu”

EKSA, 2015. 80 lk.

Andrus Kivirähu uus raamat “Inimväärne elu” sisaldab kaht jutustust, milles on kokku neli peategelast. Mõlema loo tegevus toimub maal ja umbes sellist keskkonda kirjeldas juba omaaegne Kivirähu loodud legendaarne tegelane professor Kott, kes maapiirkondadesse teaduslikke uurimisekspeditsioone tegi. Kivirähu kirjeldused on väga piltlikud: “Nõgesed bussipeatuse taga on väga kõrged ja rammusad, kuid suvises päikeselõõsas kuidagi luitunult rohelist värvi”. Maa on muidugi siinkohal metafoor, mille all tuleb mõelda Eestimaad, nii nagu eestlased ennast ennevanasti maarahvaks nimetasid. Esimese jutustuse kangelasteks on kaks umbes neljakümnest maameest, kes igavuse käes piinlevad. Nende unistus on mõnele linnamehele molli anda. Teise jutustuse peategelased on Sirje ja Maret, kohaliku kohupiimatsehhi töölised, kes on valmis pigem tulnukale mehele minema, kui tavapärast elu jätkama, sest neid “on surmani ära tüüdanud see lihtsalt inimeste mõnitamine, mis Eesti Vabariigis hommikust õhtuni aset leiab”.

Mõlemad paarid võiksid sama hästi tegutseda ka reaalses olustikus või anonüümses kommentaariumis. Lugejat võib tabada ka iseenese vigade äratundmine. Sest tõde, nagu ütles John Milton, võib oma algses ilmuvuses olla jälk ja eemaletõukav. Kivirähk näitab oma leebel moel meile “õigeid eestlasi”, neid ülinõudlikke, pirtsakaid ja ennast ülehindavaid inimesi, kelle kohta üks Sergei Dovlatovi kangelane ütles tabavalt: “Õige eestlane elab Kanadas”.

Kivirähu satiir on kange ja rohumaitseline nagu klõmm Jägermeisterit. Terviseks!