Kui riigikogu liige Viktor ­Vassiljev esines 2015. aasta jaanuaris ettepanekuga steriliseerida naised, kes saavad vastutustundetute meestega lapsi, ei teadnud ta veel, et pälvib sama aasta lõpus aasta šovinisti auväärse tiitli. „Kuigi Vassiljevi võit oli ülekaalukas (265 häält – K. K.), on siiski tegemist suhteliselt ohutu klouniga,“ kirjutati Püha Peaingel Miikaeli ordu rüütli kohta blogis feministeerium.ee. Kümne kandidaadiga aasta šovinisti valimised möödunud detsembris on pisut üle aasta tegutsenud Feministeeriumi seni kõige populaarsem ja enim vastukaja pälvinud ettevõtmine. Lisaks sellele on leheküljel avaldatud kümneid artikleid soost, võrdõiguslikkusest, feminismiga seotud müütidest, kooseluseadusest, ksenofoobiast, pornost ja poliitikast, „menetledes ühiskonda feministlikust perspektiivist, naljaga ja naljata“.

Eesti- ja alates veebruarist ka venekeelse blogiplatvormi taga on neli toimetajat: feministlik aktivist Nele Laos, pikka aega sotsiaalministeeriumis soolise võrdõiguslikkuse osakonna ­juhatajana töötanud Kadi Viik, ajakirjanik ja muusikateadlane Brigitta ­Davidjants ja vabakutseline toimetaja Aet Kuusik. Kuu aja eest anti Feministeeriumile MTÜ Eesti ­Naiste Koostöökett poolt üle aunimetus Teenäitaja 2015. Statuudi järgi võib „Teenäitajaks olla avaliku elu tegelane, kes oma tegevusega on mõjutanud Eesti ühiskonna eetilisi väärtushinnanguid, arendanud euroopalikku poliitilist kultuuri, edendanud võrdõiguslikkust, lahendanud ühiskonda ahistavaid kriise või vastuolusid“.

Esimesel tegutsemisaastal sai Feministeerium toetust Norra riigi soolise võrdõiguslikkuse ning töö- ja pereelu tasakaalu programmist. Praegu tegutseb blogi nii hasartmängumaksunõukogu raha kui nn Riigikogu katuseraha toel. Muide, Feministeeriumi kõrval olid blogi nimevariantidena kaalukausil ka „Naistepuna“, „Tehnika ja tootmine“, „Rahune maha, kullake“ ja „Soopark“. Võitis Feministeerium ja sõna on neljal feministril.

Feministeerium – milleks?

Kadi Viik: Mind häiris pikka aega, et naiste häält polnud ­ühiskonnas kuulda. Võrdõiguslikkuse ja feminis­mi eestkõnelejad olid riigiametni­kud ja kõik oli hästi institutsiooni­keskne. Meil on palju nais­organi­sat­sioone, pakun, et sadu, aga ­väheseid neist on avalikus debatis ­kuulda. Sellest idee alguse sai. Läks veel paar aastat ja lõpuks tundus, et nüüd on õige hetk midagi teha. Suhtlesin alguses Brigittaga. Brigitta, Nele ja Aet on koos teinud feministlikku kultuurifestivali Ladyfest. Niimoodi kasvas tiim välja. Soovime pakkuda platvormi erinevatele feministidele ja feminismi suundadele.

Nele Laos: Me ei saa kõigi kogemusest rääkida. Me saame oma asjast rääkida. Mina näen seda kogukonna- või külakeskusena. Erinevad feministid saavad Feministeeriumis sõna.

Aet Kuusik: Me ei saagi tegelikult teada, mida teised teavad. Oluline on ka ise õppida selle protsessi käigus, saada teada, mis toimub ja mida teised feministid mõtlevad.