„Instagrami kontekstis – tundub mulle – on hea selfie, s.t populaarse meinstriim-selfie elementaarseteks koostisosadeks jätkuvalt üks kuni mitu ühikut „vana head“ duckface’i, rohkelt pehmendavaid beauty-filtreid, kuni su nägu on plastmassist. Rakurss olgu nõrgema lainurgaga, veidi ülevalt alla. See on niisugune tüüpiline, žanri poolt domineeritud lähenemine, mis on tegelikult suht tülgastav ja tüütu, ent ometi väga tugeva mõjuväljaga. Hoopis teine tase on siiski pildistada autoportree n-ö vanamoeliselt, distantspäästikuga statiivil kaameraga, kuigi tehniline meedium polegi enam niivõrd oluline… pärast mitut unetut ööd, kui oled suitsetanud jääd, või näiteks pärast seda, kui oled teada saanud, et su südame juveel suri eile öösel sinust kaheksa tuhande kilomeetri kaugusel HI-viirusest tulenevatesse komplikatsioonidesse, või näiteks pärast seda, kui sa mõistsid, tundsid hetkeks, et oled peaaegu kõigest aru saanud. Kui sa oled põhjatult sügav või täiesti tühi. Hämmastaval kombel võib aga piir nende pooluste vahel olla mõnikord vägagi habras ja hajus. Ma arvan, et oluline on siiski see, et pilt räägiks mingisuguse loo. Valetada võib samuti vägagi huvitavalt, inspireerivalt ja veenvalt, kuid siirus on ikkagi peamine.“