MIMstuudio on kõige eksperimentaalsema muusika varjupaik Tallinnas. Varem pole pealinnas sellist asutust, kes võtaks regulaarselt enda katuse alla katsetuslikku heliakrobaatikat ja kõlameditatsiooni, olnud. MIMstuudio asub Kaarli puiesteel, seal, kus kunagi tegutses teatrike Cabaret Rhizome.

Tegelikult on MIMstuudio võrgustiku MIMproject avatud stuudio, kus nad praegusel hetkel tegelevad ooperi ettevalmistamisega. Kuna koht oli sobiv ja sellise suunitlusega kohast oli Tallinnas puudus, otsustasid MIMid kutsuda sõpru ja mõttekaaslasi külla. Esinema. Ühel hetkel muutus nende kava väga rahvusvaheliseks ja niimoodi see väike keldriruum südalinnas tuksub. Ühel õhtul müramuusika. Ühel õhtul vedel elektroonika. Siis Jaapani eksperimentaalse noise’i õhtu. Siis eksperimentaalne räpp. Siis performance, kus kasutatakse kõiki esemeid, mis hääli teevad. Uhh.

Mitmed MIMstuudios tegutsevad inimesed on koreograafia, moodsa tantsukunsti taustaga. Nagu näiteks ka juhtfiguur Taavet Jansen, kes nüüd Areeni küsimustele vastab.

Kas sa juhatad MIMstuudios vägesid päris üksi?

Kindlasti mitte üksinda. Meil on grupis tööülesanded jagatud. Kes tegeleb heliseinaga, kes kureerib ja suhtleb artistidega, kes viib üritust läbi, kes aitab artiste tehniliselt, kes vaatab, et arved oleks makstud, kes teeb videolahendusi, ja ülejäänud MIMprojecti liikmed aitavad võimalusel ka alati kaasa. Vahel aitavad ka sõbrad, kes otseselt MIMi tegemistega seotud ei ole. Ei saa mainimata jätta, et kõik teevad seda ka tasuta – nii et see kõik on üks väike kommunistlik unistus. Olgu nimetatud Liis Vares, Maike Lond, Eleonora ja ­Kalle Tikas, Andrus Aaslaid, Tencu, Evi Pärn ja kindlasti Henri Hütt, kes on sisuliselt üksi vahendanud artistide liikumist.

Sind teatakse peamiselt kui koreograafi, kas teil tantsuetendusi siis ka toimub?

Meie sealviibimise jooksul on toimunud kolm-neli tantsuetendust, üks spetsiaalselt sellesse ruumi lavastatud. Ei ole meie rõhuasetus olnud seal etendustegevust arendada. Rohkem pakume residentuurivõimalusi, mida kasutatakse päris aktiivselt ja mis lõpevad avalike ülesastumiste ja artist-talk’idega.

Kuidas see üldse võimalik on, hoida üleval nii kirevat ja rahvusvahelist kava, samal ajal, kui üritustele sissepääs on toetusepõhine?

Peab olema tahtmine. Ja meeskond. Kui grupp inimesi otsustab, et teeme sellise koha, kus tahame ise käia, ja seal mängitakse muusikat, mida ise tahame kuulata, ja kõik on entusiastlikud, siis varem või hiljem hakkavad inimesed ka tulema. Donation tekitab paljudele teistele korraldajatele tuska – et me nagu laseks inimesed tasuta sisse – tegelikult me anname inimestele võimaluse maksta nii palju, kui nad saavad või hindavad esinejat. Me muidugi tuletame seda meelde ja survestame natuke. Ja kogu raha läheb esinejatele – nii et kõik on läbipaistev. Artistid on tavaliselt tuuril ja liiguvad Lätist Soome või vastupidi ja me korjame nad peale või nad ise pakuvad endid. Lisaks leiame siis üritustele Eesti-poolseid esinejaid. Tihtipeale eksperimenteerime ka ürituse formaadiga – paneme kokku ootamatuid artiste või korraldame teemaõhtuid, näiteks sine wave night jms. Üritused lõpevad kella 11ks tavaliselt ära ja külalised käivad sokkis.

Mis oli sellise eksperimentaalse muusika varjupaiga rajamise impulsiks?

See on pigem muusika, mida suur osa meist ise kuulab, teeb ja väärtustab. Muusikamaailm on nii kirev ja vapustavad artistid jäävad tihti tähelepanuta, sest nad ei kvalifitseeru „muusikamaailma artistideks“. Nad ajavad oma asja ja väga tihti väga kõrgel tasemel. Nad on põnevad inimesed põnevate maailmadega. Anti-TMW.

Meil esinevate artistide ühiseks omaduseks on vahest eksperimenteerimine – eelistame pigem neid, kes ei ole ise ka päris täpselt kindlad, mis asi see on, mis nad teevad, nendele, kes on „tähtsad eksperimentaalmuusika gurud“. Vahel on ka populaarseid artiste, kes katsetavad oma ideid, mida nad oma artistinime all teha ei saa.

Kui suur põhipublik on?

Ma arvan, et keskmiselt on 30–40 inimest õhtu kohta. Rekord on üks – see oli selline eksklusiivne õhtu, ühed esinejad olid Norrast, teised Portugalist. Lõpuks tuli rahvast juurde, aga algus oli väga eksklusiivne. Mõnel juhul on rahvast ikka üle 100–130.

www.mimproject.org/mimstuudio

opera.mimproject.org/et/.