Enne öösalongidesse laekumist ja tähtede ilmumist sahistan mina tavaliselt privaatsetes pesades, sätin oma parukaid ning puuderdan nina. Välise pildi värvimine ja varjutamine võib tihti otsustada õhtu koreograafia. Tuba täidab Yves Saint Laurenti ja biomimeetilise keratiini lõhn, mis vihjab sellele, et tulemas on suurepärane, K-popi šokeerivusega skandaal. Peoeelse orkestratsiooni taustal kõlab Sade’i lugu „Is It A Crime“ või midagi Nyrok Citylt.

Kui ma olen lõpuks oma Roccapesta tühjaks kallanud ning otsustanud, kas selga läheb 1984. aasta vintage hõbelitritega pluus või avant-bland pärlkleit, saab lõpuks sööma minna. Ma olen riiete osas natuke naiselik, sest ka mulle meeldib igasugune sädelev pask. Jalga panen oma leiutatud super-ebapraktilised kontsaga sandaalid ehk skandaalid. Rõivad ja jalanõud ei peaks kunagi mugavad olema.

Anoreksia on praegusel hooajal täiesti AUS (kusjuures autism on IN), seega kehakinnitus enne pidu on hädavajalik. Kuhugi kööki peaks ikka kiikama, aga mitte Telliskivisse, sest sealsetes kuutides on liiga palju puidust interjööri, mis on minu suurim foobia, sest ma sain lapsepõlves metsas mängides trauma. Nüüd on puud täielik nicht-nicht. Ma ei saa aru, kuidas mul pole raha, aga taldrikul vaatab ikka otsa üks kaunis homaar. See toit on niivõrd hea, et ma isegi ei märganud, et mind jälitatakse. Taas kord on minu obsessiivsed teismelised fännid jälje üles võtnud ning jälgivad mu igat liigutust luubi all, täpselt nagu politsei uurimisobjektiks on Narco Tasane, rändmunk-räppar Korgiklannist, kes on hetkel Hiinas eksiilis. Minu stalkerid pole nii kaugele küll jõudnud, aga tõtt öeldes on nad kindlasti üks õhtu meelelahutusallikatest ning ühtlasi ka minu väärtuslikem aksessuaar.

Foto: Florian Wahl

Pärast vegan-diskoburgerite, suitsiiderite ning vajalike vitamiinide kokkuhankimist saab lõpuks räppar Hiiu Expressiga otse linna, kuhu kõik imelised ööolendid kokku ujuvad. Nende seas on värskemaid pilke, aga ka mutante, kes juba mitmendat ööd järjest inspiratsiooni otsivad. Kunagi ei tea, millal muusad end sinule ilmutada võivad, ning just seepärast ei tohi tänastki õhtut raisku lasta.

Läheme Sveta baari teadmata, kes täna üles astub, ning jalutame uksest sisse pileteid ostmata. DJ-pultide taga keevitab Intenso, kes mängib oma acid technot kord vinüülilt, siis mälupulgalt ja hiljem haruldastelt kassettidelt. Tegelikult on Johanna ehk DJ Intenso tuntud kui house-disco-ekspert, kuid täna tundub tal eriline Gowri influence peale olevat tunginud. Selle kõige saateks jooksevad inimesed edasi-tagasi WCsse, baari ning suitsuruumi. Mingid standardolukorrad ja peorituaalid ei muutu kunagi. Sveta baar funktsioneerib tegelikult päevasel ajal Kopli vintaažina, mis on suurepärane koht, kus enda masendust šoppamisega leevendada. Kopli eri, double denim, moschino clout ja kõik jutud on sealt kättesaadavad. Šampanjaga voolab ka freestyle, mille võitmatu meister MC OJ häbistab juba kolmandat väljakutsujat. Tema suust tuleb vahetpidamata zen-sügavusega mõtteteri ning ehtsat Shakespeare’likku tumedat hingust, maalides oma jutlustusega sünge vaatepildi, milles veganitele söödetakse beebikoaalaliha ülepaisutatud dramaatikaga.

Õhtu crescendo saabub külmas Hallis, kuhu sisenedes ulatab Tommy Cash mulle mingi tableti. Tantsupõranda tagusesse vampiiri-lounge’i viiuldades jääb ette eriti groteskne lõust, kelle karakter pole viis hooaega kuidagi arenenud. Ta lõhnab nagu Old Spice. Kui kõik nurgatagused ja tagaluugid on läbi käidud-teretatud, sõbrad üles leitud, lendame edasi kuhugi äftekale, kus kõik veel otsas ei ole. Milleks enam ööd lõpetada, kui juba nii kaugele mindud. Normani korteris, mida kaunistavad maalid amuuri leopardidest, naerame me väga kurbade asjade üle ja kuulame kõige värskemaid internetiballaade, langedes üha sügavamasse K-hole’i. Taas kord olen ärganud fantastilises unenäos, millele ei paista ei lõppu ega algust.