Dekadentlik kunst on 20. sajandil korduvalt muundunud. USAsse põgenenud hakkasid ühel hetkel Euroopa kultuuri igatsema ning see nn eilne maailm väljendus 1960ndatel taas dekadentsis, mis aktsepteeris edevaid feminiinseid geimehi, saatuslikke naisi, kes võisid olla pimestavalt kaunid ja biseksuaalsed, ning kulda ja karda, mille helk oli uue keskklassi levides tuhmunud. Eesti kunstis näivad eriliselt dekadentlikud 1990ndad, seda tänu Ly ­Lestbergi fotoseeriatele, Agu Pildi moešõudele geiklubis Nightman ja Niguliste kirikus, ERKI moešõudele ja narkovaimustusele reividel. Dekadendid on alati keskendunud hetke tabamisele, otsinud uut, mida nautida, eneseteadlikult irooniline helk silmis.

ILU: Erik Obermanni frontispiss „Noor-Eesti“ IV albumile, 1910.
Lola Annabel Kassi näitusel peatükist peatükki eri märksõnade vahel käies aga tundus, nagu oleks ära liigendatud praegune Instagrami-kunst. Märksõnad „spliin“, „joobumus“, „loodusstiihiad“, „võõrik ühiskond“ ja kindlasti „androgüünne ilukultus“ võtavad eesti noorte Instagrami-kunsti hästi kokku. Seepärast tahakski neid noori tinglikult esitleda „Kurja õite“ lastena, nagu Tõnu Õnnepalu on Baudelaire’i tõlkinud. Tänu neile „Kurja õite“ ­
ILU: Erik Obermanni frontispiss „Noor-Eesti“ IV albumile, 1910 ja Jette Loona Hermanise kristallipilt 2017. aasta märtsist.
lastele on meil hõlpsam ajas sada ja rohkemgi aastat tagasi rännata ja mõista distantsilt veel paremini, mis toimub praegu ja mis oli siis. Pealiskaudseks peetud dekadentlik ilutsemine ärkab äkitselt ellu ja muudab oma ümbrusegi sisukamaks.

Kes nad siis on? Sõpruskond enamasti värskelt keskkooli lõpetanud kunstnikke ja muusikuid, kes laadivad Instagrami fotosid ja videoid oma igapäevast. Näiteks peeti augustis teemapidu „Kontorist väljas“, kus kanti 1980ndate kontorimoodi, ning peole toodud koopiamasina juures oli silt, mis palus paljundada oma suguelundeid, mida, nagu Instagramist näha, tehtigi. Igapäevaselt väljendavad nende videod kerget tüdimust hallist maailmast. Nende piltidel ja videotes tantsivad moodsates dressides maalingute ja meigi või erilise soenguga androgüünid, joovad smuutit, eksponeerivad ja vaatavad ekraanipeeglist oma kahvatut ilmet, ronivad või puhkavad looduses. Pole vist dekadentlikumat iga kui hilispuberteet, kui vanemad veel üleval peavad ja koolivaheajal või mõttetul tööpostil on vahepeal kurnavalt tüütu, kiimatekitavalt igav, ometi on kõik justkui hästi ja sellest võibki kasvada vaid poeetiline spliin, asjalikkusele vastanduv ja eesmärgi unustanud seisund, mis ootab valgustuslikke hetki.

Eliann Tulve võib olla ­lugejale tuntud nii ansambli Holy Motors lauljana kui kino- ja teleekraanidelt ja teatrist (viimati Vaba Lava „(Teisitimõtlejas)“). Instagramis võib märgata, kuidas kord on ta pea hõbevalge, siis voogavad jälle süsimustad juuksed.

peace of mind #love #peace #nature #mihail #linnuke

A post shared by @elianntulve on Jul 19, 2017 at 1:37pm PDT

Ta avab hirmutavaks peetud ­femme fatale’i kuju inimlikkust igapäeva kujutamisega, kus ühel hetkel võib ta vaadata tõtt maoga nagu paradiisiaia Eeva, järgmisel momendil ujuda kuskil metsajärves või ­avastada dändilikus kostüümis ­liivakarjääri. Elianni vahendid on erinevad ­riided, millega ta loob lihtsaid kontraste. Dressides elamise ajastul on lihtne mõjuda dekadentlikult ebapraktilisena kas või veinivastuvõtu asemel kleidis metsa minnes, kergelt riuklik naeratus suul. Aeg on muutunud ja naiskunstnik ei pea enam ­kujutama end maskotina, nagu Erna von Brinckmann joonistas end 1937. aastal hambapastatuubiga mängiva kassina, autoportree võib olla kui tahes hapras olukorras odaliski pilk vaataja silma.

STIIL: Felix Randel „Autoportree“ 1927.
Regret ehk Grete Ly Valing on muusik, kes alustas sügisel animatsiooni õpinguid Londonis. Londonisse läks õppima ka tema sõber, kunagine lapstelestaar Mihail Lustin, kelle suurepärane film „Isa“ (2017), mis räägib poja ja isa vahelise armastuse väljendamise vajadusest, sai äsja PÖFFi lühifilmide võistlusprogrammis žürii special mention’i. Lustinit peavad mitmed sõpruskonna liikmed endale oluliseks intellektuaalseks mõjutajaks ja
STIIL II:  Mihail Lustin (vasakul) ja Regret (paremal) suvisel teemapeol „Kontorist väljas“.
suunanäitajaks. Regret aga mõjub meeldivalt radikaalselt, katsetades androgüünsuse eri vormide ja kontekstidega: ta võib avastada enda vangla look’i ja järgmisel hetkel poseerida koduselt vanaemaga. Lisaks portreedele on Regreti Insta keskendunud mustritele ja materjalidele, mis hoolimata teatavast tavalisusest mõjuvad julgete ja võõrikutena. Tema isikupärase visuaalse keele vaimukust kannab samavõrd hästi tema punklaul sõnadega „I’m an agent from an agency (yeah, right!)“, mis naerab sõbralikult kaubastatud muusikatööstuse üle, kus neile, kes liiga lõbusalt mängivad, raha ei maksta, aga naer kuulsuse narride üle ei katke.

Pire Sova on kunstnik ja kirjanik, kes otsib ilu materjalidest ja vormidest, mida peetakse üldiselt inetuks. Ta mängib sukkadega, nende tähenduse ja võimalustega; kannab läbipaistavaid või auklikke riideid; sportpesu värvitud siiditükkidest tehtud kleidi all; helkurnööri, mis kulgeb mööda jalga; värvib end just liiga palju või valesti ja joob siis portselanist tassist teed. Ta on aastaid kutsunud sõpru endaga koos identiteete looma, ent senises kunstimaailmas on see olnud liiga veider, liiga ebakindel. Noorim põlvkond aga läheb sellega rõõmsalt kaasa, ning nii võib Regret endale Pire vahenditega teha kontserdiks meigi ja kostüümi ning lõpuks joovad nad peol kõik koos mingit veidrat supersmuutit. Pire kirjutamisstiilist ja loomingust saab läbilõike tema leheküljelt www.ilumaailm.xyz.

SPLIIN: Natalie Mei, „Vivo, aut non vivo?“, 1918.
SPLIIN II: Pire Sova Instagrami-foto 3. septembrist 2017.

Evert Pol Poom on paljudele tuttav youtuber, kes teinud absurdselt naljakaid „Ringvaate“ paroodiaid. Poom on kõikide dändi unelmate ja oodide kehastus: ta on väsinud nüridusega löödud peavoolumeedia esitletud kultuuriruumist ja on otsustanud elada välja kõik maskuliinsuse tabud, mille peale üks tubli ­macho tulla võiks.

Ta tantsib kui madu, on ilus kui Adonis, pärl keset närust nõukogude perioodi järgset linnaruumi ja söötis põlde. Ta on nagu „Absolutely Fabulousi“ Edina ja Patsy, aga ta on noor mees Eestist, kelle imepära siin on mõneti veel vapustavam – meie dändilikkuse pärand on võrdlemisi õhuke ja seegi jääb sajanditaguse dekadentsi aega.

DÄNDID: Paul Burman „Plääžil“.
DÄNDIDII : Evert Pol Poomi Insta-foto suvest 2017.

Netti Nüganen ja Jette ­Loona Hermanis õpivad mõlemad Amsterdami moodsa tantsu koolis SNDO (­School for New Dance Development), mille on juba lõpetanud ­Maria Metsalu, kelle soololavastus „Mademoiselle x“ etendus oktoobri lõpus Kanuti Gildi SAALis. Nüganen ja Hermanis on võtnud dekadentlikud teemad päris tõsiselt ette.

STIIHIA: Kristjan Raud „Sügavik“, 1903–13.
STIIHIA: Netti Nüganen jõulueelne Instagrami-pilt aastast 2016.

Mõlemad otsivad innukalt materjali, mis liigutaks vaatajat ja pakuks originaalseid kujundeid, et rääkida tänapäeva eneseloomest. Kui ­Netti Nüganenile meeldivad pigem läikivad tekstiilid ning balansseerimine jõusaali robokoppide ja balleti­printsesside vahel, siis Hermanist huvitavad mitmesugused geeljad materjalid nii toidus, riietuses, kosmeetikas kui looduses. Mõlemad eksponeerivad paljast keha, aga kui „Susanna ja vanameeste“ motiivil on vanameeste pilgud rüvedad, siis Nüganeni ja Loona Hermanist jälgivate pilkude ring on nende kunstis ümber pööratud ning väljendab hoopis nende endi jõulisust. Täiesti loomulik oleks näha nende Instagrami albumis järgmiseks tõlgendust Wiiralti 1929. aasta kompositsioonist kolbakitarri mängiva ja kirstus istuva paljaste rindadega süfiliitikuga.

premiere day!! #apollonmusagete

A post shared by Netti Nüganen (@nettinuganen) on Sep 15, 2017 at 7:53am PDT

Kui vaadata Ameerikasse, siis Jill Soloway seriaal „I Love Dick“ esitleb Põhja-Ameerika dekadentlike noorte kunstnike maailma ühte külge. Pidevalt kasvab illustratsioonikunsti ja Instagrami-luule populaarsus (nt Rupi Kauri fenomen), mis veel kord meenutab sajanditagust dekadentsiperioodi, kus oli aega igavleda ja iluleda, kirjutada erootilist looduslüürikat ja õudusjutte. Dekadentlikku kunsti on peetud allakäigu kunstiks, kuna ta kujutab maise elu pahelisust. Ka praeguses ekrestunud ja neoliberaalses edukultuse ühiskonnas on võimalik edasi liikuda just tabude üle naerdes ja neid ilu otsimisega osatades.