Pisut segane? Proovime selgitada.

Konstaneti asutasid Keiu Krikmann ja Epp Õlekõrs aastal 2013, olles inspireeritud Hollandis tegutsevast projektiruumist Probe.

Neil oli Tatari tänaval stuudio, mille sisse ehitasid väikese valge galeriikuubi. Väga väikese – üks meeter kõrge, kuus ruutmeetrit põrandapinda.

Sellesse kuupi kutsusid nad inimesi näitusi looma. Füüsilised objektid pandi üles väiksesse valgesse kuupi ja neid siis pildistati, harvemini ka filmiti, ning pärast seda läks dokumentatsioon üles online-ruumi konstanet.com, koos lisamaterjalidega. Ehk siis – näitus läks internetti!

Ja kõik Konstaneti näitused on seniajani internetis nähtavad. Eelmisel aastal online-külastas igat Konstaneti näitust umbes kaks tuhat inimest, mis on kordades rohkem kui galerii algusaegadel.

Ja kuigi peamine tegevus toimus online’is, siis aeg-ajalt korraldasid nad stuudios avamiste puhul vestlusi kunstnikega ja muud avamistele sobilikku. Aastal 2015 jõudis Konstanet ka klubisse – toimusid kaks-ühes peod Club Konstanet, kus olid seotud kunst ja klubimuusika (nimetatud peost kasvas hiljem välja Club Felicity).

Tänavu kolis aga Konstanet stuudiost välja ja lammutas ka galeriikuubi, misläbi on nende praegune tegevus pigem online’is ja rändava pop-up-platvormina.

Epp ja Keiu kõnelevad: „Veidi on hetkel meie jaoks praegu mõttekoht – kuidas ja millises formaadis jätkata. Samas tegutseme ikkagi edasi, pausile pole oma tegevust pannud. Septembris käisime Läti kunstniku Daria Melnikovaga Tallinna Fotomessil ja läinud nädalavahetusel hostisime ühte rahvusvahelist kunstiprojekti, performatiivset lugemisgruppi Young Girl Reading Group.“

Aga miks just selline formaat?

„Asutamise hetkel oli tunne, et näituseruumile võiks pöörata samavõrra tähelepanu kui töödele ja sellega julgemalt tegeleda. Väike ruum andis võimalused „suuri“ ideid kiiremalt ja soodsamalt katsetada. Ühtlasi oli väga lõbus mängida vaatajakogemusega internetis – sageli polnud päris täpselt aru saada, kas tegu on päris ruumi või 3D mudeliga.

Praegu on kunstimaailmas dokumentatsioonifotod peaaegu sama olulised kui näitus ise, kuna fotod jõuavad interneti vahendusel märksa suurema hulga inimesteni, kui inimesi reaalselt galeriides käib. Nii et meie väikses ruumis said noored kunstnikud teha lihtsamalt ja väiksemate kuludega dokumentatsioonifotod, mis suurte institutsioonide omadele sugugi alla ei jäänud.

Ja online-kogukonna teke on ka äärmiselt oluline. Interneti kaudu sarnaste huvidega inimestega tutvumine ja koostöö tegemine on meile väga tähtis olnud, võiks öelda, et see on määranud meie tegevust palju rohkem kui geograafiline asukoht. Kusjuures tegu pole üldse mitte kitsalt kunstiskenega, palju on igasuguseid hübriidformaate, mis tegutsevad kusagil kunsti / muusika / klubi / performance’ite / eksperimentaalsete ruumide piirimail.“

Vaata ka: konstanet.com galeriid, kus senini avatud kõik nende näitused.