Neodekadentsi eri | Siim Nurklik: Hing
Öise sotsiaalsuse maailm on hägune, julm, ärev ja pealiskaudne, mis püstitab automaatselt küsimuse: kuidas sellises keskkonnas inimeseks jääda? Ma olen üritanud enne kõike muud otsida üles inimesed, kellel on süda. Kes on heatahtlikud ja avatud, kes panevad sind muu unustama, kelle läheduses sa oled parem inimene, kelle puhul tunned, et seal sees on keegi. Otsida nad üles, voolata nendega kaasa ja ehk ka ümbritsevat keskkonda selle käigus muuta. Natuke samamoodi, nagu on vaja käituda, et jääda inimeseks Eestis.
Mis on, peale nende endi, olnud aga kõige rõõmustavam avastus: nendest mitmest kümnest inimesest, kellega selline side on tekkinud – ja tihti ainult mõne sekundiga –, pole ma kunagi pidanud oma esialgset muljet hiljem muutma; pigem on see aja jooksul süvenenud. (Ja nad ei ilmne mu teadvuses enam mälestustena, vaid teadmisena, et nad liiguvad ka praegu vabade ja lummavate jõududena läbi selle enamjaolt pimeda maailma.) See pole küll kõige objektiivsem ega teaduslikum tõend hinge olemasolust, aga minu jaoks on see piisav.