Mis on, peale nende endi, olnud aga kõige rõõmustavam avastus: nendest mitmest kümnest inimesest, kellega selline side on tekkinud – ja tihti ainult mõne sekundiga –, pole ma kunagi pidanud oma esialgset muljet hiljem muutma; pigem on see aja jooksul süvenenud. (Ja nad ei ilmne mu teadvuses enam mälestustena, vaid teadmisena, et nad liiguvad ka praegu vabade ja lummavate jõududena läbi selle enamjaolt pimeda maailma.) See pole küll kõige objektiivsem ega teaduslikum tõend hinge olemasolust, aga minu jaoks on see piisav.