Pille Laiakask on üks Tallinna alternatiivse elu hallidest kardinalidest, kuigi halli värviga teda seostada ei saa. Pigem loomamustriga, nagu ühele Pätikiisule (EST) kohane.

Laiakask on olnud üks legendaarse, aga tänaseks maapinnalt kadunud klubi Protesti võtmeisikutest, on tõmmanud käima EKKMi kohvikut ning praegu juhatab sügisel uksed avanud Naganaga lokaali: „Kui aus olla, siis ma pole tegelikult kunagi eriti niisama peol käinud, tihedamalt hakkasin pidudele sattuma ikka töö pärast – ülikooliaja alguses (ehk siis aastal 2010) käisin lihtsalt jooke valamas ja hiljem juba vastutusrikkamaid ülesandeid täitmas, organiseerimas-koordineerimas.“

Foto: Erakogu

Eranditult öises tsoonis Pille ei tegutse, päevaelu on talle samuti tähtis, ta käib koolis ning lisaks tuleb enamik ööeluga seotud organisatoorseid ülesandeid ikkagi ära lahendada enne kella viit: „Ööelu puhul meeldib pidudelt lahkuda n-ö õigel ajal.“

Protesti kogemust on Laiakase sõnul keeruline sõnadesse panna. „See oli kogukond, lapsepõlve käepikendus ning kontrollitud kaos. Mul oli tükk aega au olla selle kaose kontrollijaks ja seega minu jaoks tähendas Protest põhimõtteliselt pidevat töölolekut, kuigi ma ei pidanud seda kunagi lihtsalt töökohaks.“

Enne Pille juhataja ameti vastu võtmist Tallinna ööelu kaardilt puudunud EKKM oli tema jaoks tunduvalt tasakaalukamalt kulgev keskkond, kus iga tegevus oli läbi mõeldud. Sellest tulenevalt on sealne programm ka teistlaadi: kuna ­EKKMi kohvik on avatud vaid öiste ürituste tarbeks, siis rahvas, kes sinna pidutsema satub, on enamasti muusikast teadlikum. Oma uue hoolealuse ehk Naganaga eesmärke Pille suurelt välja reklaamida ei soovi, sest see võib kogu teekonda pingestama hakata. „Üldjoontes tahame lihtsalt sellist kohta, kuhu ise alati rõõmuga läheks – atmosfäär, head inimesed, paatoslikud elamused nii söögi-joogi kui pidude osas.“

Praegust hetke Tallinna peoskenes tõlgendab Pille otsingute ajana. Peokohad tekivad sama kiiresti, kui kaovad, kõike on palju, alternatiiv- ja peavoolukultuuri on enamasti raske üksteisest eristada ja ta ei näe selleks ka erilist vajadust.

Pille enda jaoks on paari viimase aasta vaib olnud pigem sünge alatooniga. „Päris hoogsalt testitakse piire ning kohati tundub, et suur osa rahvast kuidagi lihtsalt voolab igavledes läbi öö – võib-olla ei teata, miks just ühel või teisel peol viibitakse, võib-olla ei leita üles seda muusikat, mis tõeliselt kõditaks, võib-olla on ajad lihtsalt sellised – mine tea.“ Nähtusesse, mida mujal maailmas kutsutakse uueks klubimuusikaks ja mis on Eestis saanud nimeks postinternet ning manifesteerub eelkõige Club Felicity peosarjana, suhtub Pille positiivselt ja kerge sõbraliku muigega: „See pole päris minu teema, aga ei peagi olema ning tegelikult on tore näha, kuidas see väike huviliste ring aina suuremaks kasvab ja oma asja ajab.“