Koostanud Kristin Strauss.
Kirjastus Ilmamaa, 2008. 432 lk.
“Mundoloogia lähtub
inimese ja maakera suhtest, mis on tekitanud maailma. Maailm on hinnatav
jaatavalt, kui teda kannab kõlbeline juhtmõte. /-/ Mundoloogilise
mõttesuuna kohta tuleb seega konstateerida, et selle kõlbeline
alus sisaldub korra eetikas, mis maailma kannab ta arenemises; korra eetika
kõlbluse eesmärk on kooskõla, harmoonia kõige oleva
vahel,” (lk 315).
Eesti ajaloo jaoks on Nikolai Maim
(1884-1976) eestikeelse õigusteaduse isa, põhjalik
riigiõiguse tundja. Tema suureks teeneks Tartu ülikooli ees peale
eestikeelse õigusteaduskonna loomise on ülikooli raamatukogu
raamatute tagasitoomine Moskvast 1920. aastal.
Nikolai Maimi
väljatöötatud maailmateadus mundoloogia on kahe
maailmasõja tagajärgede sünnitis, mida on köetud
ähvardava tuumaohu pajal. Inimkonna enesehävitamise ja
mittemõistmise vastukaaluks pakkub Maim riikideülest
koostööd, mis lahendaks nälja ja kustutaks inimeste
mõtteist sõja. See oleks maailm, kus kogu inimkond ja planeet Maa
oleks ühise koostöö poolt kantud tervik.
Tänast
reaalpoliitikat arvestades on Maim humanistlik utopist, kes usub inimkonna
koostöövõimesse. Kuigi on olemas alammundoloogiline Euroopa
Liit, on riigid maailmas, vastupidi Maimi lootustele, muutumas üha
egoistlikumaks. ÜRO on kaotamas tõsiseltvõetavust, olles
pigem suurriikide mängukann.
Kolmeosalises kogumikus kirjeldab
Maim riigiõigust, hoides põhitähelepanu
suveräänsusel. Ta toob miinusena, et paljud riigid korraldavad
suveräänsuse sildi taha pugedes inimvastaseid tegusid. Näiteks
Kosovo on Serbia ”siseasi”, Tšetšeenia omakorda
Venemaa “siseasi”.
Maim soovib, et riikide asemel oleks
suveräänne inimkond, sest killustumises peitub oht. Kuigi tänane
maailm ise on mundoloogia vastand, peaksime enese säilitamiseks pea liiva
alt välja tõstma. Maimi inimkonna ühendamiseks antud ajast on
veel 50 aastat järel.
